Juba siis, kui Ühendriikide töötuse määr krediiditsükli tipus veel alla viie protsendi jäi, nimetas senaator Charles E. Schumer riigi kaubandusdefitsiiti USA majanduse kergelt veritsevateks randmeteks ning osutas Hiinale kui peasüüdlasele. Neli aastat hiljem määras president Obama ravi: riikliku ekspordiinitsiatiivi järgi pidi USA väljaveo väärtus ajavahemikul 2010–2014 kahekordistuma.
Ei kaebuses ega teraapias olnud midagi iseäralikku, liigsest laenukoormusest tingitud sisenõudluse kokkukuivamise järel on ekspordi elavdamine esimene pähetulev abinõu. Probleemid kerkivad siis, kui mitu suurriiki korraga ühele ja samale järeldusele jõuab. Kuigi Obama oma 2010. aasta riigikõnes dollarit otseselt ei maininud, oli selge, et ekspordi nii kiire kasv nii lühikese aja jooksul saab toimuda üksnes tunduvalt nõrgema valuuta toetusel. Vähem kui aasta pärast Obama üleskutset kuulutaski Brasiilia rahandusminister, et maailm on astunud rahvusvahelisse valuutasõtta. Sealt alates on dollari, euro, jeeni ja jüaani kursid olnud pea kõikidel G-20 tippkohtumistel üheks peateemaks ning valuutasõjad on jätkuvalt finantspressi jutuaineks.
1931. aastal nägid verd immitsevate randmetega britid lahendust kullastandardist loobumises. Pärast seda sammu mõne kuu jooksul 30 protsenti odavnenud nael saatis kuus aastat inglasi vaevanud deflatsioonikolli ookeani taha ja sundis kaks aastat hiljem president Roosevelti muuhulgas erakätes olevad kullavarud konfiskeerima. Nelikümmend aastat hiljem oli veri juba ameeriklaste kätel ning kollasel metallil raviplaanis taas tähtis roll. 15. augustil 1971. aastal lõpetas president Nixon dollari kullaks vahetamise ning juhatas sellega sisse rahvusvahelise rahanduse uue ajastu.
Teine rahvusvaheline valuutasõda kestis pärast Nixoni šokki aga veel vähemalt tosin aastat. Rahu sõlmiti alles 1985. aasta Plaza ja 1987. aasta Louvre’i lepetega. 1987. aastaks oli kuld rahvusvahelisest rahandusest kõrvaldatud ning dollar varasemast nõrgemal tasemel stabiliseerunud. Sarnaselt Bretton Woodsi süsteemiga jäi dollar rahvusvahelise rahasüsteemi ankruks, ent erinevalt 1944. aastal kokkulepitust ei kinnitunud ankur ise enam kullapõhja külge, vaid seda hoidis (enam-vähem) paigal usk USA majandusse ja Föderaalreservi alahoidlikku rahapoliitikasse.
Kui 1931. ja 1971. aastal said peaminister MacDonald ja president Nixon randmeid tohterdada valuuta kulla küljest lahtisidumisega, siis Obamal selline võimalus puudub. James Rickardsi sõnul tuleb praegusel presidendil verejooksu peatamiseks ohvriks tuua oma keskpanga usaldusväärsus ja seega loomulikult ka dollar ise. Kullal on siiski tähtis osa aga ka USA investeerimispankuri ravikuuris; see saabub siis, kui rahvusvahelist rahasüsteemi dollari varemetele jälle üles ehitama hakatakse.
Rickards seob oma väga mõtlemapanevas raamatus «Valuutasõjad» dollari praeguse põdura tervise Joseph Tainteri komplekssusteooriaga. USA antropoloogi õpetuse järgi investeerivad kõik tsivilisatsioonid oma kasvavasse keerukusse. Ühel hetkel hakkab aga investeeringute tootlus vähenema ning lõpuks kulub kogu energia ülesehitatud kolossi käigushoidmisele. Keerukuse paarikmõiste «kollaps» on Tainteri teoorias omaenda komplekssusesse lämbuva ühiskonna meeleheitlik sööst eluks vajaliku lihtsuse poole.
Kui Rickardsil ja Tainteril on õigus, siis võivad verised randmed olla hoopiski ajuverejooksu sümptomiks ning kuld tõesti sajanditega järeleproovitud elueliksiiriks.