Lennake. Just selle sõnaga lõpetas oma ettekande Tartu linnavolikogu ees Tallinna lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov. Lennake – seda sõna on Sakkov mantrana korrutanud kõik need viimased aastad, kui Tartust üldse on kusagile lennata. Lennake, sest selle taga olevat kõikide probleemide lahendus ning see et te, tartlased, üldse lennata saate. Punkt oli ka selle sõna taga.
Lendasin. Kutsuti nädalavahetuseks Saksamaale Düsseldorfi Euroopa ajalehtede kujunduskonkursi žüriisse ning reisikorraldaja leidis lennuplaani, mis mulle hästi sobis.
Sinna pidin lendama Tallinnast, tagasi aga soovisin, et saaksin tulla Tartusse. Kui see klapib. Nii saaksin vaadata Tartut ülevalt, jõuda otse koju ning toetada ka Tartusse lendamist.
Klappis. Tallinnast lendasin Helsingisse ja sealt Düsseldorfi, kahe lennu vahel oli aega vaid tund. Tagasi tulles pidanuks Helsingis Vantaa lennujaamas ootama Tartu lennukit küll neli tundi, kuid otsustasin selle ära kannatada. Patriootlikult, kui nii öelda.
Paraku hakkas tagasiteel Helsingis miskit juhtuma. Kõigepealt anti Tartusse väljuvale lennukile juurde pool tundi, siis veel pool tundi, siis veerand tundi ja nii edasi. Põhjust justkui ei öeldudki, põhjuse loen nüüd välja Sakkovi kõnest Tartu volikogus: Tartu positsioon on selline, et lennuki saab siis, kui see on vaba.
Teadjamad ootajad – neid nn neljatunniseid Lääne-Euroopast tulnud Tartu ootajaid oli teisigi – ütlesid, et kui niimoodi jupiti lendu edasi lükatakse, siis võib lend üldse toimumata jääda. Öö Vantaa lennujaamas!? Teadmisega, et olin peaaegu juba kodus! Oi-oi-oi ... (Lohutuseks võib siia vahele öelda, et 2014. aastal on 99,8% lendudest toimunud ja nendest 92,8% on toimunud maksimaalselt 15 minutilise hilinemisega võrreldes graafikujärgsete aegadega – niisuguse info andis Tartu lennujaam.)
Kahe tunni pärast lennuk siiski vabanes(!?) ja nii läks patriootlik tegu «maksma» ainult kuus tundi ootamist. Muuseas, selle ootamise ajal läks kaks lennukit Tallinnasse, nii et kella pealt kurvalt vaadates arvutasin, et nüüd oleksin juba kodus Tartus.
Seega ... lendasin. Kas ma ka edaspidi riskin Tartusse lennata, ei julge öelda. Emotsionaalselt oli ootamine ja teadmatus vilets, aga ega muud valikut ka polnud. Tulevikus paraku on: kas ma võtan Tartu pileti?
Rohkem lennanud inimesed on aga rääkinud, et Tartu-Helsingi liini suurim probleem ei ole mitte tagasiteel Helsingis pikk ootamine, vaid see, et Helsingist edasi Aasia poole lendamiseks (milleks Helsingi ise olevat väga hea stardikoht) peab Helsingis ootama üleliia kaua, Euroopa poole lennates aga Tartu lennukiga edasilendudele ei jõua. Seega ei ole lennuplaan edasilendamiseks – aga selleks suurem osa lendajaid seda liini kasutaks – üldsegi sobiv.
Ka selle peale, mäletan, on Erik Sakkov pareerinud, et mida rohkem tartlased ja lõunaeestlased lendavad, seda paremat lennuplaani on neil võimalik saada. Tartlased ja lõunaeestlased on jälle vastanud, et küll me lendame, kui meile antakse normaalne lennuplaan. Nokk kinni, saba lahti – öeldi selle peale vanas eesti rahvajutus.
Ei ole ju varasemad lennuliinid (Stockholm, Riia, Tallinn) Tartust kadunud mitte ainult sel põhjusel, et lendajaid on vähe. Kui ikka teised lennufirmad on pakkunud nii mõttetuid lennuaegu või veel hullem, saatnud reisijaid teele lennuki asemel bussiga, ei tohiks kuidagi süüdistada reisijaid. Aga sellisest süüdistamisest Erik Sakkov üle ei saa.
Nii näib järjest enam, et suurt palju meil, tartlastel, üle ei jää, kui jälgida hingevärinal, kui kaua Flybe oma Helsingi lende hoiab, pigem aga loota hingevärinal, et kunagi hakkab Tartust Tallinnasse sõitma kiirrong, mis viib siit otse Tallinna lennujaama ühe tunniga.
Selle variandiga saavad ehk siis hakkama ka Tartus rahvusvahelisi üritusi korraldavad inimesed, kes praegu peavad suure osa oma energiast kulutama logistika väljamõtlemisele, kuidas mujalt maailmast ikka sellisesse «tuntud» kohta kui Tartu jõuda.
Nii tuntud kohta, et varsti näib kogu elu ja toimetamine siin linnas ühtekokku kui vaid üks patriootlik tegu.