E-residentide kaugjuhitavad äriühingud võivad saada kaela topeltmaksud

Kadri Hansalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esimene e-resident Edward Lucas.
Eesti esimene e-resident Edward Lucas. Foto: Liis Treimann

Vandeadvokaat Kärt Anna Maire Kelder kirjutas Maksumaksjate liidu ajakirjas, et e-residentsuse eesmärk on kahtlemata üllas, kuid reaalsuses välisriigis teostataval Eesti äriühingul tekkida maksukohustus nii Eestis, mis on äriühingu registreerimise riik, kui ka selles välisriigis, millest teostatakse selle äriühingu igapäevased majandustehingud.

Rahvusvahelise maksustamise kaks peamist lähtepositsiooni on Keldri kirjeldusel residentsuse põhine maksustamine ja tuluallika põhine maksustamine.

Tuluallika riigi lähtepositsioonist on klassikalisteks tululiikideks näiteks äritegevuse kasum, kinnisvarast saadav tulu, palgatulu, kunstnike ja artistide esinemise eest teenitud tulu — need tulud kuuluvad üldjuhul maksustamisele riigis, kus tulu tekib (töötamise koht, äritegevuse koht, kinnisvara asukoht jne).

Residentsuse printsiibist lähtuv maksustamine põhineb äriühingute puhul eelkõige äriühingu tegeliku juhtimiskoha kontseptsioonil — kui ühes riigis asutatud äriühingu tegelik juhtimine toimub teises riigis, võib äriühingul tekkida residentsus selles riigis, milles toimub juhtimine. Äriühingute puhul võib lisanduda veel ka tegeliku kasusaaja kontseptsioon, mille kohaselt välistatakse maksulepingu kohaldamisest tekkivad eelised ja hüved juhul, kui äriühing on loodud ainult maksueeliste saamiseks ning tal puudub reaalne majanduslik tegevuskoht.

«Juhul kui nendest printsiipidest lähtuvalt võivad kaks (või enam) jurisdiktsiooni vastavat tululiiki maksustada, tekib selle äriühingu poolt teenitava kasumi suhtes topeltmaksustamine. Ei eksisteeri ühtegi reeglit, mis välistaks sellise topeltmaksustamise või piiraks seda,» kirjutas Kelder.

Riigid võivad tema sõnul sellist olukorda leevendada kas ühepoolsete siseriiklike sätetega (näiteks Eesti on kinnipeetavast tulumaksust vabastanud välisriigi residendile makstavad intressid) või rahvusvaheliste maksulepingutega.

Kelder tõi ka näite: «Et mitte jääda liiga teoreetiliseks, kujutagem endale ette järgmist situatsiooni: Eestis asutatud osaühing tegeleb lumelabidate müügiga Eestis, kuid OÜ juhataja (miks mitte ka ainuosanik) elab ja töötab Soomes. Eestil on õigus OÜ kasumit (dividende) maksustada tulumaksuga, sest ühing asutatud Eesti seaduse alusel ja seega TuMS § 6 lõike 2 kohaselt Eesti maksuresident. Soome riigil on õigus maksustada OÜ tulu, mis on tekkinud seoses tegevusega Soomes, kuna e-resident viibib vaatamata virtuaalsele keskkonnale siiski Soomes asuva töölaua taga — teeb seal igapäevaseid majandustehinguid, kirjutab alla lepingutele, maksab arveid ning annab töötajatele korraldusi. Ka võimalikud juhatuse koosolekud peetakse ning majandusaasta aruanne allkirjastatakse virtuaalselt. Rahvusvahelise maksuõiguse põhimõtete kohaselt pole argumente, miks nii Soome kui Eesti seda äriühingut maksustada ei võiks. Juhatus esindab äriühingut ning äriühing on tegev seal, kus reaalselt asub tema juhatus.»

Eesti Vabariik on sõlminud Keldri sõnul tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepinguid alates 1993. aastast. Seda on tehtud selleks, et soodustada investeeringuid, pakkuda isikutele selget ülevaadet nende poolt tehtavate tehingute finantstagajärgedest, edendada majandust, muuta hinnatavaks oma tulu ja kapitali maksukoormus ning võimaldada piiriülestes majandustehingutes õiguskindlust. «Seega tuleb tulevastel investoritel uurida esiteks, kas maksuleping Eestiga on olemas ja kuidas on lahendatud seal residentsust puudutavad sätted,» ütles Kelder.

Nii näiteks näeb Eesti ja Soome maksuleping ette, et kui isikut loetakse mõlema lepinguosalise riigi residendiks, siis püütakse küsimus lahendada kokkuleppe teel. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei käsitata isikut kummagi lepinguosalise riigi residendina ja maksulepingus ette nähtud eeliseid talle ei kohaldata. Sarnane sõnastus on veel näiteks Leedu, Rootsi, Taani, Norra, Poola, Saksa, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa, Islandi, Prantsusmaa, Moldova, Iirimaa, Ameerika Ühendriikide, Kasahstani, Belgia, Malta, Horvaatia, Ungari, Türgi, Slovakkia, Sloveenia, Singapuri, Gruusia, Aserbaidžaani ja Usbekistani maksulepingutes. See tähendab, et kui äriühing on muutunud topeltresidendiks ja kumbki riik ei soovi oma residenti kaotada ja maksunõudest loobuda, tekib sellisel äriühingul mõlemas riigis maksukohustus.

Vaatamata sellele, kes ja kus poliitiliselt oodatud on või ei ole, tuleb Venemaa ettevõtjatel ja neid nõustavatel isikutel pöörata erilist tähelepanu topeltresidentsusega seonduvale, sest Eesti ja Venemaa vahel puudub jätkuvalt kehtiv topeltmaksustamise vältimise leping. See toob automaatselt kaasa selle, et Eesti äriühing, mida tegelikkuses juhitakse Venemaalt, on korraga mõlema riigi maksuresident. «Juhul kui Eesti privaatpangandus soovitab oma Venemaa klientidele asutada Eestis oma vara või väärtpaberiportfelli haldamiseks ka äriühing, mida klient nii-öelda mugavalt «e-residendina» juhtida saaks, võib see lõppeda sellega, et nii Eesti kui Venemaa hakkavad seda äriühingut maksustama «täie rauaga», või kui soovite, siis sirbi ja vasaraga,» kirjutas Kelder.

Loe artikli täisteksti SIIT.

Maksuameti pressiesindaja Uku Tampere sõnul on e-residentsus ja maksuresidentsus kaks omavahel mitteseotud asja.

«Maksuresidentsus tekib ikka samade reeglite alusel mis seni. Ei ole oluline, kas maksuresidendiks osutub e-resident või e-ID kaarti mitteomav mitteresident,» rõhutas Tampere. «Kui Eestis registreeritud äriühingul on püsiv tegevuskoht Soomes (nagu antud näites toodud), siis on ka tänaste seaduste ja maksulepingute alusel Soomel õigus maksustada Soome püsiva tegevuskoha kasumit ja Eestil õigus maksustada Eestis tekkinud ja jaotatud kasumit. Ja e-residendiks olemine siin midagi ei muuda.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles