Lavastamine on näitleja Margus Pranglile tema enda sõnul hämar maa. Sellele vaatamata soovis ta sellele hämarale maale astuda – teda inspireeris sakslase Ulrich Hubi 2006. aastal kirja pandud ja Raimo Passi tõlgitud näidendi «Kohtume laeval täpselt kell kaheksa», mis esietendub sel pühapäeval Vaba Lava teatrisaalis.
Margus Prangeli lavastatud lastelavastuses mängivad Elina Reinold, Janek Joost, Jaanus Tepomees ja Indrek Kruusimaa.
Vaadates igapäeva elu meie ümber, siis kõigil on kogu aeg tohutult kiire, vastupidiselt sellele on pingviinidel igav. Margus Prangel, milline on «Kohtume laval täpselt kell kaheksa» alltekst? Millest see lastele kõneleb?
Ma ei mõtle, et teen lugu armastusest või sõprusest. Teen sedasama lugu ja panen sinna nii palju oma elukogemust, kui võimalik. Võib-olla peaproovis saan alles aru, et mõni teema jääb kõlama ja just seda on kasulik veelgi enam toonitada. Praegu ma ei tea. Oleneb vaatajast, lapsest - ühele sõpruse olemus, teisele midagi muud.
Igatahes antud lugu seisneb selles, et seal on kolm pingviini, kes istuvadki Antarktikas ja neil on kogu aeg igav. Lõbu pärast hakkavad nad seal aeg-ajalt tülitsema ja põhimõtteliselt kisendavad taeva poole: «Kui lõpuks ometigi midagi juhtuks! See soov täitub, midagi tõesti juhtub ja pingviinide sõprus pannakse proovile.»
Kust tuli teil mõte just lastelavastust teha?
Märt Meos, Vaba Lava mõtte autor ja R.A.A.A.M.i looja uuris minu käest juba eelmisel suvel, et ega mul lastelavastuse ideid pole. Kuna Vaba Lava pidi juba aasta varem valmis saama, siis otsis ta sinna ka midagi lastele ja just talvist muinasjuttu. Ta ütles, et tal on üks materjal, mida soovitas Vaba Lava praegune kuraator Oleg Lojevski. Märt andis mulle seejärel Ulrich Hubi näidendi lugeda ja ütlesingi talle, et teen selle ära.
Sellega oli veel üks naljakas lugu. Sattusime Peeter Tammearuga Kuressaare Linnateatris kokku ja õhtune jutt läks selle peale, et võiks midagi koos teha. Ütlesin talle, et sul on pea nagu raamatukogu, pakkugu midagi välja. Tema sellepeale: «Mis materjali, ei mingit materjali ei ole olemas, ahh materjali... No tegelikult üks äge asi on, aga see on selline laste lugu.»
Tuligi välja, et ta pidas sedasama teost silmas. Ma pole raamatuid lugedes väga naernud, aga antud näidendi puhul purskusin niimoodi, et hakkasin köhima.
Kas näitlejad vaimustusid samuti?
Kõik ütlesid, et see on äge lugu. Elina Reinold luges veel oma lastele unejutu pähe ja sealt saadud tagasiside oli samuti üdini positiivne.
Kas teie lapsed on antud lavastusportsessis ka kuidagi inspiratsiooniks olnud?
Jah, ma isegi kutsusin oma poja proovi ja ta oskab väga targalt öelda, mis töötab ja mis mitte.
Kas Elina Reinoldi lapsed käivad samuti proovis?
Vahel ikka käivad ja ma arvan, et Elina küsib samamoodi laste käest arvamust. Teatris käivad nad igal juhul tihti.
Kas kogu lavastusprotsess on olnud sama lõbus nagu tekst ise?
Prooviperiood praegu käib ja võib öelda, et humoorika loo tegemine on isegi tõsisem, kui tõsise materjaliga töö. Meil käivad ikka väga tõsised arutelud, kes kuidas kellessegi suhtub ja mida teab, aga väga põnev on. Proovid on käinud nüüd ligi kaks kuud ja tuleb öelda, et keeruline on vabakutselistega, kord ei ole üht, siis jälle teist.
Sellega oli üks naljakas lugu ka, kui esimesse proovi tulime. Kõigil stritslid, kohv ja muud head kaasas, et hakkame siis pihta, kui järsku kellelgi tekkis idee, et vaataks korra kalendrisse ka. Seejärel planeerisime kõik need kolm tundi oma prooviperioodi. Sellest võiks suisa eraldi näidendi teha. See oli sihuke möll! Tuleb välja, et planeerimisest algab loominguline protsess, eriti kui tahta midagi vabakutseliste meeskonnaga teha.
Tunnete Eesti Draamateatri kindlusest puudust ka ja sellest, et kõik olid alati nagu viis kopikat kohal?
Ausalt öeldes praegu natukene tunnen küll. Ajad on läinud nii kiireks, et praegu tuleb ise aeg maha võtta ja puhata vahepeal, aga mul ei ole väga pikalt olnud näiteks kolme kuni nelja vaba päeva. Sellest, et sa saaksid poolteist kuud kuskil redutada, võib ainult und näha.
Aga mis on vabakutselise elu kõige suurem pluss?
Vabadus. Vabaduse maitse annab väga palju ka loomingulist vabadust ja ma tahan ise väga paljut teha. Ega naljalt tagasi ei läheks. See samm oli suur, astusin õue, kuhugi, kus on hoopis teised reeglid. Kõik, kelle käest ma küsisin, nagu Elina Reinold ja Külli Reinumägi ütlesid, et nad ei läheks repertuaariteatrisse tagasi. Ma praegu enam ei oskaks juba palgaliseks tagasi minna.
Mida annab lavastamise kogemus teile näitlejana juurde?
Väga palju! Ma näen hoopis teise poole pealt näitlejatööd, rolliloomet ja seda, mis näitlejat aitab. Näitlejana ma ei oskaks endale nõu anda. Olen väga tänulik nendele lavastajatele, kes oskavad panna näitleja niimoodi mõtlema, nagu karakteri mõtteloogika on, sest ülejäänu (žestid, miimika, hääl jm) tuleb juba iseenesest. Näitleja peab rolli oma sabakondiga mõistma.
Näiteks proovides, kus pingviinidel on väga igav, hakkas mul vaatajana ka igav. Midagi on nagu puudu. Täna ütlesin, et äkki teeme hoopis nii, et pingviinid on salaoperatsioonil nagu maffiamehed villas, istuvad ja neil ei ole mitte midagi teha. Nad lihtsalt passivad seal ja selle mõtte peale läksid teatud asjad lupsti õigeks. See mõte pakkus näitlejatele ka huvi seda sealt pealt mängida.
See meenutab mulle Hollywoodi animafilmi «Madagaskar» kolme pingviini, kes olid samuti salaoperatsioonil pidevalt.
Väljanägemiselt on ka meie tegelaskujud samasugused keiserpingviinid, mitte siledad, aga tuttidega.
Kuidas kostüümid sünnivad? Vaatan, et kogute Hooandajas nende jaoks hoogsalt raha.
Lavastuse kunstnik Keili Retter on teinud näitlejatele lateksist maskid. Tahan, et illusioon tegelaskujudest oleks võimalikult ehe ja sellepärast ei taha ma näitleja nägu näha. See oli algusest peale kindel, et tahame näha, mismoodi pingviin elama hakkab, mitte näitleja. Sellepärast peavad need kostüümid võimalikult head ja päris olema.
Milline publik lapsed on?
Nagu öeldakse – kõige ausam ja siiram. Kui nad ikka nihelema hakkavad, siis see ei ole nende viga. Kui sul on midagi öelda ja sa tõsiselt räägid nendega, siis nad kuulavad sind. Kui sa tuled lihtsalt lollitama, siis nad käituvad samamoodi. Kogu selle asjaga tuleb nende tasemeni jõuda muidugi.
Mis teil veel praegu käsil on?
On mõned filmiteemalised läbirääkimised. Üks Itaalia päritolu režissöör ja üks Eesti asi, millest veel kõneleda ei tohi, aga mõne kuu pärast ehk. Viin samuti Õpetajate Majas läbi näitlejameisterlikkuse kursust, mis on osutunud väga lahedaks. Olen sealt ise ka palju saanud ja teen nüüd juba edasijõudnute kursust. Jaanuari keskel tulen nendega ka publiku ette.
Milline on hetkeseis Eesti kultuurimaastikul? Millised ajad on teatrimaastikul?
Tervikuna mulle tundub, et on suhteliselt head ajad. Kõrgaeg isegi! Eestlaste väljapakutavad ideed kultuurimaastikul on maailma mastaabis uuenduslikud, näiteks disainis. Teatriga oleme Eestis õnnistatud seisus. Välismaalased ei saa üldse aru, mis toimub. Miks siin saalid kogu aeg rahvast täis on? Mis fenomen see on? Minul on selle üle väga hea meel. Teatreid võiks veel rohkemgi olla! Teater on selline geniaalne vorm, kus saame ohutult püstitada küsimusi ja neid lahendada, kujutlusega mängida.
Kas teater muudab maailma paremaks?
Naerab. See peab eesmärk olema, kuigi samahästi võib ta ka halvemaks muuta. Teatrikeelt saab ükskõik milleks ära kasutada.
Aga milline on hea teater, milline keskpärane ja milline halb?
No mina vaatan sellise kretiini pilguga. Kui unustan ära, kuidas lavastus tehtud on ja kui see üllatab mind, siis on juba hea. Pärast seda peaks olema kergem ja selgem, et see on muutnud minu sees seda maailma ka paremaks. Päriselt.
Keskpärane teater on see, kui naised ja mehed mängivad, koer jookseb ka läbi ja sind see otseselt ei puuduta, aga maitseid on ju erinevad. On mitu korda juhtunud, et mu teatrifännidest sõbrad ütlevad nende lavastuste kohta fantastiline, mis mind üldse kõnetanud ei ole. Eks keskpärasus tuleb sellest, kui lihtsalt teha. Teha lihtsalt selleks, et plaani täita. Sealt võib midagi tulla, aga see võib ka jääda keskpäraseks. Nagu Ingo Normet alati ütles: «Ei tea, kas sellest tuleb hitt või jääb keskpäraseks.»
Halb teater on see, mille peaks keerama veel natukene halvemaks ja siis ta oleks juba päris hea teater.
Kas lasteteatrit tehakse piisavalt ja milline on selle kvaliteet Eestis?
Tehakse ja olukord läheb järjest paremaks. Koolis ja lasteaedades käivad ka juba päris heal tasemel etenduste tegijad, isegi mustkunstnikke. Ma arvan, et lastele tehakse ka meie võimaluste juures piisavalt. Nende kaudu kasvatatakse ju ka järelkasvu.
Pühapäeval esietenduv lavastus on teie kolmas lavastus ( «Väikesed vanamehed» Ugala Teatris 2010 ja «Vana tango» Linnateatris 2009). Kas tahaksite lavastajana jätkata?
Mul on järgmisena plaanis panna enda kogemustest kokku üks mina-vormis lugu. Ma ei tea veel täpselt kuidas, aga see võib olla segu tantsust, sõnateatrist ja muust.
Kas lavastuse ainestik pärineb siis teie enda elust?
Ei, aga ma suhestun sellega niivõrd ja olen mõelnud ise korduvalt neid mõtteid, mida tegelaskuju mõtleb. Mul on reaalne huvi selle tegelasega ise ka süvitsi samastuda, aga see tähendab, et peaksin pool aastat kuni aasta ainult sellele pühenduma.
Kui te peale ühe lavastuse ettevalmistuse samal ajal vabakutselisena muud tööd ei tee, siis kuidas te rahaliselt selle perioodi üle elate?
See on praegu väga keeruline küsimus, kuna vabakutselisena on tulevik eriti suur küsimärk. Kui ise produtseerida, siis võib-olla tead oma tegevust ette kolm kuud kuni aasta, aga seda sel juhul, kui tegemised õnnestuvad. Meil on õnneks moodustunud väga hea meeskond, kellega edasi minna. Kui selline trupp kokku sattub, siis on kõik võimalik.
Kas need inimesed kattuvad «Kohtume laeval täpselt kell kaheksa» meeskonnaga?
Elina Reinoldit ma tunnen juba väga pikalt ja teeksin temaga alati koostööd. Janek Joost on mu kursavend ja tema kohta kehtivad samad sõnad. Jaanus Tepomehega tegime kunagi Paides koos ühte maailmaloomise etendust. Indrek Kruusimaad tunnen samuti juba aastaid. Olime kunagi koos kokad ja käisime sõjaväes. Samuti on tekkinud tugev tiim korraldusmeeskonna poole pealt. Produtseerimisel on mul abis kaks tüdrukut Ly Tilk ja Grete Rämmal, kes teevad südamega kõvasti tööd ja see läheb korda. Sellesama meeskonnaga oleks rõõm edasi minna!
«Kohtume laval täpselt kell kaheksa»
Autor: Ulrich Hub
Lavastaja: Margus Prangel
Kunstnik: Keili Retter
Helilooja: Indrek Kruusimaa
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Animatsioon: Kaupo Peetso
Etendusejuht: Ly Tilk
Tõlkija: Raimo Pass
Mängivad: Elina Reinold, Janek Joost, Jaanus Tepomees, Indrek Kruusimaa
Esietendus 7. detsembril Vaba Lava teatrisaalis