Seitsmeaastane Trine Puolokkainen istub täna Kadrioru Saksa gümnaasiumis esimest korda koolipinki. Eile rääkis Trine Postimehele, mida ta koolist ootab, mida kardab ja kuidas ta kooliks valmistunud on
Vastne koolilaps kibeleb ajalootundi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trine esimesest koolipäevast
Ma natuke kardan küll esimest koolipäeva. Kooli ei karda. Aga ega ma vist ööl enne esmaspäeva eriti magada ei saa, sest ma olen nii ärevil ja siis on raske magada. Kardan, et ma ei leia seal koolis oma ema üles. Nemad istuvad ju saalis ja meid viiakse klassi.
Aga selga panen ma pika varrukaga valge särgi ja velvetseeliku, mis on ka valge. Valged kingad on ka. Ma ise oleks tegelikult tahtnud hoopis ühte musta seelikut ja valget särki, aga ema arvas, et valge seelik on parem.
Ma tean, et aktusel tuleb vait olla. Seda ei pea mulle keegi ütlemagi, tean isegi. Teisi klassikaaslasi ma ei karda. Ma tunnen kahte tüdrukut, ühe neist võtan pinginaabriks. Me oleme viis aastat koos lasteaias käinud. Aga sõpradeks saan kõikidega, ma arvan.
Trine õppimisest
Õppimist ma ei karda. Ma tean, et esimeses klassis antakse kodus teha ainult lugemist. Ja lugemisega mul küll probleeme ei ole.
Vahel loen kodus ka niisama.
Näiteks vahel, kui ma tõusen üles hästi-hästi vara, nii vara, et mul on aega midagi teha ja und enam ei ole, siis ma võtan oma Printsessi ajakirja ja loen seda. Seal pole trükitähed, vaid ikka väikesed tähed. See on huvitav ajakiri.
Raamatuid kodus väga lugenud ei ole. Emme näitas mulle arvutist, mis raamatuid me koolis peame hakkama lugema. Seal oli näiteks Pöial-Liisi raamat, seda ma tean. Aga seda loeti mulle juba siis, kui ma olin kolme-nelja-aastane. See on selline väiksemate laste raamat.
Mulle meeldiks midagi, mis on juba suurematele, näiteks Karlsson ja Sipsik. «Sipsikut» ma olen natuke juba lugenud.
Kõik minu lasteaiarühmast ei oska hästi lugeda, mõnel oli natuke probleeme. Aga kooli ju selleks minnaksegi, et õppida! Sellest pole üldse midagi.
Trine kooliks valmistumisest
Ma Haapsalus vanaema juures natuke harjutasin ka kooliks. Vanaisa ütles mulle mõned laused ette ja mina siis kirjutasin.
Aga enamus läks mul loomulikult metsa.
Ja arvutamises vanaema kirjutas mulle lihtsaid tehteid, need ma tegin kõik õigesti. Aga emme tegi mõne hästi raske. Näiteks sellise: 12+3–4. Aga selliseid ma hästi ei oska, neid lasteaias ei õpetatud.
Ma püüan üldiselt peast arvutada, aga näppude peal on lihtsam. Vahel teen näppude peal ka. Aga mu sõbranna arvutab kõik peast. Ta oskab minust paremini arvutada.
Trine koolikiusamisest ja omavahelistest suhetest
Ma arvan, et poisid hakkavad mind patsist sikutama. Nagunii hakkavad. Kui näiteks poisid minu tagapingis istuvad. Ma siis tõstan käe ja ütlen õpetajale, et «õpetaja, poisid kiusavad». Tahan, et õpetaja paneks kiusaja eraldi istuma, mõne tüdruku kõrvale näiteks. Mulle küll ei meeldiks poisi kõrval istuda.
Mulle ei meeldi, kui poisid ja tüdrukud üksteist narrivad. Aga seda vist ei saa ära hoida. Mõni on nii kangekaelne, et ainult naerab keelamise peale ja kiusab ikka edasi. Ma arvan, et kedagi vist ikka hakatakse kiusama. Võib-olla isegi mind. Või mu sõbrannat. Aga ma ei muretse selle pärast, sest ma väga ei usu, et hakatakse.
Ma ei teagi, mis aitaks, kui kiusatakse. Vastunarrimine pole ju ka ilus.
Trine koolist
Ma tegelikult eriti ei taha kooli minna. Lasteaias meeldib mulle vist rohkem. Seal saab magada ja... Kui mul veab, siis ma saan pikapäevarühma. Mulle ei meeldi, et pikapäevarühma saab igast klassist vaid kaheksa last. Emme on mul ju hästi kaua tööl ja issi tuleb ka alles kuue-seitsme ajal. Emme arvates on pisut liig kella kuue või seitsmeni üksi kodus olla.
Mina tegelikult arvan, et ei ole hullu. Mul ei hakka igav. Sõbranna võib ka külla tulla ju. Ja võib-olla lähme koos tennist mängima.
Ma tahaks, et mul hakkaks Eesti ajaloo tund. Aga seda meil vist pole veel? See oleks huvitav. Ma ei tea ju eriti hästi üldse ajalugu.
Üks asi mulle koolis üldse ei meeldi. See, et üks kuu on meil kolm kehalise tundi, aga siis jääb ainult kaks ja ühe kehalise tunni asemele tuleb peotants. Mulle peotants üldse ei meeldi. Tantsimine meeldib küll, aga mitte peotants. Mulle meeldib hoopis hiphop.
Esimesel nädalal käin kooliteed emmega. Ma arvan, et saaks ka üksi käidud, sest kool on täpselt üle tee. Õnneks ma ei ela kusagil pärapõrgus.
Aga 1. septembril on mul sõbranna juures kooli alguse puhul pidu!