Kodumaistele filmidele osaks saava kriitika ebaadekvaatsus riivab Eestis üha enam silma.
Kõik eesti filmid ei panustagi võikustele ja friikidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohalikku filmijuttu on üldse liiga palju. See on ehk proportsioonis filmide peale kulunud rahaga kultuurieelarves, mitte aga taieste sisulise kunstilise, sotsiaalse jne kõnekusega. Filmitootjad saavad kohalikus kontekstis PR-tööga hästi hakkama, muuhulgas kohtab ka eetiliselt küsitavaid lähenemislaade, PRi mõju ületab sageli ajakirjanike ametiau.
Meedia täitub pehmete staarilugude, muljenduste ja mastaapsete metafüüsiliste spekulatsioonidega ka siis, kui filmid ise pole mingid šedöövrid, nagu nägime selle aasta teise poole kodumaiste esilinastuste puhul. Filmimula pääseb kergesti vohama ka täiesti räigete ja segaste purkilaskmiste puhul, samal ajal kui mitmetel võrreldamatult õnnestunumatel teatrilavastustel on hästi läinud, kui rajoonilehtki neid märkab.
Kas sisulise katteta ülehaipimine ikka toob inimesi püsivalt (kodumaise) filmi juurde? Õnneks pole küsitav meediapilt lõpuni pärssinud filmitegijate erksust ja värskust. Aeg-ajalt teevad eestlased ka täiesti normaalseid filme, kus ei avaldugi vaid arusaamatu äng ja segasus. Arusaadav, et meie rahvaarvu ja rahakoguse juures igal aastal «Sügisballi» ei sünni, ent kui valmib «Kertu» või «Seenelkäik», ei pea ju samuti ahastama.
Margus Karu «Nullpunkt» on saanud sektoris, mida läbi nõukogude aja valitsesid Silvia Rannamaa «Kadri» (1959) ja «Kasuema» (1963, Leida Laiuse film 1985), konkurentsituks suverääniks. Menukale noorte vägivalda ja sotsiaalseid suhteid lahkavale romaanile järgnes Jaanika Juhansoni lavastus Rakveres ja nüüd Mihkel Ulgi film ja draamasari. «Nullpunktis» puudub küll Mati Undi noorteromaanides ja nende ekraniseeringutes terendunud eksistentsiaalne ja metafüüsiline dimensioon, ent sellega etteheited ka piirduvad.
Ulk on teinud väga hea stiilitunnetusega kaasahaarava ja sisuka filmi, mis ületab igati Eestis selles žanris tehtu. Olulisimaks teenäitajaks siin on muidugi Ilmar Raagi «Klass», millele Karugi konsultandina panuse andis. Mõistetav, et «Klassi» edu innustas filmitootjaid sama teemaga edasi minema. «Klass» on üksikute stseenide ja näitlejatööde tasandil muidugi andekas, kuid toetumine klišeedele ning eelkõige räigustega vindi üle keeramine varjutas ses filmis millegi avamise ja mõistmise püüu.
«Nullpunkti» tegijad on saavutanud kaasahaaravuse ilma «Klassile» omase võikuse ja nüansitundetute mustvalgete ülepaisutusteta. Mehi üksteisel avalikult suhu võtma ei sunnita, massimõrvu ei ole. Dialoogid on nii teksti kui ka esituse poolest rafineeritud. Karu romaani keel tekitas vanema põlve lugejas natuke ebalust, samuti nagu Juhansoni lavastuse näiliselt kompleksivaba lähenemine seksuaalsusele ja ropendamisele.
Ulgi filmis on see rohmakus asendunud briljantse õhkõrna groteski piirimail välja mängitud stiilsusega, headeks näideteks värskete Ojasoo lennu lõpetajate Linda Kolde bitch ja Reimo Sagori jorss. Pisimalegi rollile ei ole midagi ette heita, kuid Epp Eespäeva depressiivselt ülekeev ema ja Märt Piusi peategelane on kindlasti erakordsed õnnestumised. Armas oli ka Saara Kadak, kes muuseas tegi kaasa nii «Nullpunkti» teatrilavastuses kui ka filmis «Klass».
Iseenesest on «Nullpunkt» nn «Lassie»-tüüpi film, milles pinge on rajatud koera, lapse, naise või lihtsalt nõrgema kannatamisele kurjuse käes. Kineastid on selliste filmidega publikut püüdes tülgastuse ja valuga sedavõrd üle doseerinud, et Kafka «Protsess» on selle kõrval lapsemäng. Suurmeistridki käivad patuteed, meenutagem Björki piinamise vastikut, kunstiliselt põhjendamata vaatemängu von Trieri filmis «Tantsija pimeduses», ja ega Hanekelgi pole ses osas kõik hästi.
«Nullpunktil» on kõik eeldused vajuda samasse sohu, kuid linateos ja osatäitmised jäävad tasakaalukalt mitmeplaaniliseks. Ei ole nii, et kõik pedagoogid ja täiskasvanud on nürilt mõistmatud nagu «Klassis» ning kiusamine ning vägivald brutaalselt totaalne. Erinevalt «Klassist» ei mängi «Nullpunkt» toorelt vaataja emotsioonidega, vaid esitab varjundeid ja nüansse. Vaid ühel momendil, kui peategelane lõi Aleksander Eeri Laupmaa värvikalt kehastatud homopürjelit, tundus stseen ja käitumisesitus pisut motiveerimatu ja mõttetu. Kuid parimadki ei suuda end alati lõpuni valitseda.
Üle pika aja on eesti filmis peategelane, kes ei nõreta kunstlikust võltspaatosest nagu Nüganeni ja Vahtre marmormehed, kuid pole ka mingi marginaal ega veidrik. «Nullpunkt» on film, mida soovitada oma lastele, mille vaimus kasvatada oma lapsi. Piusi kehastatud Johannes on karakter, mida isegi eeskujuks võtta. Soe tunne tekib, nähes noores põlvkonnas elamas «Nullpunktis» kogetud väärtushinnanguid, ellusuhtumist ja ideaale.
Uus eesti film kinolevis
«Nullpunkt»
Režissöör Mihkel Ulk. Stsenarist Margit Keerdo-Dawson. Operaator Mihkel Soe. Kunstnik Sirly Oder. Helilooja Janek Murd. Produtsent Evelin Soosaar-Penttilä
Allfilm ja ERR 2014
Alates 5. detsembrist Eesti kinolevis