Kunstmuruväljakuid on jalgpallis aina enam hakatud kasutama ametlikes mängudes, mistõttu on kunstkattega väljakute iseloomu ja turvalisuse osas olnud erinevaid sõnavõtte. FIFA.com intervjueeris Jan Ekstrandi, kes on spordimeditsiini professor, Rootsi jalgpallikoondise endine arst ning praegune UEFA meditsiinikomitee aseesimees.
Milliseid uuringuid olete seoses kunstmurukattega väljakutega teinud?
Kümme aastat tagasi otsustasid FIFA ja UEFA koos läbi viia uuringu seoses vigastusohtudega kunstmuruväljakutel. UEFA ehk minu grupi ülesanne oli uurida tippjalgpalli Euroopas. Me viisime läbi uuringu tippmeeskondade seas, kes pidasid oma kodumänge kunstkattega väljakutel ning võõrsil naturaalsel murul, et võrrelda vigastusohtu. Enamik valimis olnud klubidest asusid Skandinaavias, aga ka Hollandis ja Šveitsis. Ma tahaksin välja tuua, et kui me räägime kunstmurust, siis peame silmas FIFA poolt litsentseeritud väljakuid.
Kas kunstmurul on vigastusoht siis suurem kui naturaalsel murul?
Kõikide uuringute tulemused – need, mille viisime läbi tippklubide seas, aga ka need, mis viidi läbi amatöör- ja noortejalgpallis ka teistes regioonides –, on samasugused: risk saada vigastus kunstmurukattel on sama suur kui naturaalsel murul. Me näeme seda tulemust kõikides uuringutes ja vigastuste hulga suurenemist pole näha, kui mängitakse FIFA litsentsiga kunstkattel. Mõned uuringud on näidanud väikeseid erinevusi: tõusu hüppeliigese sidemete vigastuste osas kunstkattel, aga lihasvigastuste vähenemist. Peaksin lisama, et keskendusime ainult vigastustele, mis põhjustasid mängust või treeningult eemalejäämist. Võisid esineda valu lihastes või näiteks seljaprobleemid, mida mõned mängijad ja võistkonnad raporteerisid.
Kas on tehtud ka pikaajalisi uuringuid mängijatele, kes regulaarselt kunstkattel pallivad?
Meie uuringud keskendusid lühiajalistele probleemidele. Samuti pole üldse tehtud jalgpalli mängimisele keskendunud pikaajalisi uuringud, olenemata sellest, kas mängitakse naturaalsel- või kunstmurul. Põhjuseks on asjaolu, et on ääretult keeruline koguda korrektset infot 20-30 aastat hiljem.
Mida leidsite hõõrdumise tagajärjel tekkinud haavade kohta, mis on tingitud kunstmurust? Kas nõustute, et naturaalsel murul „libistamise“ järel selliseid vigastusi ei teki?
Meie üllatuseks ei olnud ka selles aspektis mingeid erinevusi. See oli kõige tavapärasem vigastus 1970ndatel esimestel kunstkattega väljakutel, mis olid justkui plastikust vaibad, aga olukord pole enam tänapäeval sama. Kusjuures, me leidsime rohkem juhuseid, kus hõõrdumisest tingitud haav tekkis naturaalsel murul. Ma usun, et see on kokkuvõttes müüt, mis tekkis 70ndatel, kui kunstmurukate alles esmakordselt päevakorda tuli.
Aga milline on taastumisaeg pärast vigastust? See näib olevat pikem just kunstmurukattel saadud vigastuste puhul.
Jällegi, pole mingit erinevust. Kõik uuringud on jõudnud selle tulemuseni.
Kas väljaku kvaliteedil on suur roll?
Me ei tea täpselt, sest on olemas nii palju erinevaid tüüpe kunstmuruväljakuid ja senimaani pole olnud ühtki uuringut, mis võtaks arvesse kõiki erinevaid parameetreid. Hooldus on samuti väga suure osatähtsusega, aga ka seda pole veel uurimise alla võetud. Uuringud, mida oleme seni läbi viinud, annavad meile üldpildi: vigastused on sarnased mõlemal väljakukattel, üldiselt ei ole tõenäosus suurem kunstkattel. Aga mõned küsimused jäävad ikka lahtisteks: näiteks hoolduse efektiivsus ja erinevat tüüpi kunstkattega väljakute erinevused.
Mida arvata naturaalse muruga väljakute kvaliteedist?
See on hea küsimus. Me üldiselt eristame kunstkattega väljakuid ning naturaalse muruga platse. Reaalsus on aga teine; mitmel juhul on naturaalse muruga väljakud halvas seisus. Ma tegelikult soovitasin, et testiksime naturaalset muru samamoodi, nagu teeme seda FIFA-litsentsiga kunstmuruväljakute puhul, aga majanduslikult oleks see väga keeruline. Aga tean oma kogemustest, et Skandinaavias mängitakse pooled suured mängud just kunstkattel, sest tänu sellele saab hooaeg kauem kesta, hooldus on lihtsam ja alternatiiv oleks mängida halval muruväljakul, sest ilmaolud on kehvad.
Mida arvata sellest, et mängijad tajuvad mängudes katetel erinevust. On kattel mingi mõju?
Reaalsus on see, et kunstmuruväljakud ei ole populaarsed tippmängijate ega treenerite seas. See põhineb halbadel kogemustel esimestel kunstmuruväljakutel, aga sellel pole mingisugust teaduslikku algust. Kunstkattega väljaku potentsiaalset mõju mängule on uuritud erinevate testide abil ja pole leitud ühtki erinevust. Tajumine on üks asi, aga reaalsus teine. Ma külastasin enamikke Euroopa tippklubisid ja peaaegu kõigil on tipptasemel kunstmuruväljak. Tavaliselt ei kasuta põhimeeskonnad neid väljakuid, aga akadeemiate võistkonnad teevad seda väga tihti. Nii et ma usun, et tegu on põlvkondlikku teemaga: uus generatsioon, kes tuleb akadeemiatest, on harjunud mängima kunstkattega väljakul.
Mitmel korral on öeldud, et just vanematel mängijatel on kunstmuruväljakutel raskem mängida. Kuidas seda väidet kommenteeriksite?
Ükski uuring seda ideed ei toeta. Ma usun, et probleemsem on see, et mängijad on vanemad ja me teame, et näiteks lihasvigastuste oht kasvab vanusega. Tegelikult võib kunstmuruväljak olla vanematele mängijatele kasulikum, sest, nagu varem mainisin, lihasvigastuste risk kunstmurul väheneb.
Pärast kõiki uuringuid – kas ütlete, et kunstmuruväljakud on ohutud?
Jah, kindlasti, aga eeldusel, et tegu on kindla kvaliteediga kunstmuruväljakuga.
Kas väljakul on erinev mõju mees- ja naisjalgpalluritele?
Ei, see on sarnane. Me oleme seda uurinud ning erinevuseid ei leidnud. Aga see on keeruline, sest inimestel on oma väljakujunenud veendumused. Ma näen seda Rootsis – iga kord, kui naismängija saab raske põlvevigastuse, süüdistatakse kunstmuruväljakut, aga see on vale, sest seda ei toeta ükski teaduslik uuring.