Kolumn: Haigus ei ole kellegi süü

Olaf Suuder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olaf Suuder.
Olaf Suuder. Foto: Silver Raidla

Kuidas on võimalik päästa vaimselt haiget inimest, kes keeldub arstiabist ja pole andnud tahtevastase ravi kohaldamiseks juriidilist põhjust ehk lihtsamalt öeldes pole endale ega teistele ohtlik? Selle küsimusega seisab silmitsi lugematu hulk peresid. Eksperdid räägivad märkamisest, aga isegi kui probleem on tuvastatud, jääb lähedastel üle vaid saatusele loota.

Hiljuti näitas telesaade „C-Komando” lugu emast, kes oli appi kutsunud võttegrupi, et lahendada pere võlaprobleem. Naine, kes kasvatas üksi kaht kooliealist last, oli sunnitud sotsiaalse toimetulematuse tõttu vahetama elukohta ja pidas kujunenud olukorda talle tahtlikult tekitatud ebaõigluseks. Kolmekesi elati ühes kitsukeses toas, teismelise vanema poja õppeedukus oli vilets ja pealegi kippus poiss kodunt ära jooksma.

Kohale jõudnud saatetegijaid tabas kiire äratundmine, et probleem on meditsiiniline – emal on diagnoositud vaimuhaigus ja abi vajavad hoopis lapsed. Saatejuht Carmen Pritson-Tamme sattus ühtäkki senise karjääri raskeima ülesande ette, mis õnnestus osaliselt siiski lahendada.

See lugu kõnetas mind, sest vaimne haigus ei puuduta ainult patsienti, vaid kujutab endast häbilooriga varjutatud perekondlikku õnnetust, millega toimetuleku ainus võti on sageli ümbritsevate teadlikkus ja mõistmine. Haigus ei ole süü.

Juhtum kinnitas, et seoses vaimsete häiretega võib tekkida katastroofe, milles polegi süüdlast, kuid mida ei saa isegi tänapäevase meditsiiniga ära hoida. Iga patsient võitleb oma tõvega sisemise tahte abil, erandiks on aga haigused, mille olemus seisneb tahte puudumises või väärastumises.

Arstid tuletavad meile ikka meelde vajadust hoolitseda südame, liigeste või hammaste eest. Kui hambaarstiga on enamik meist elu jooksul kokku puutunud, siis riiklikult tagatud psühhiaatrilist abi kasutavad ilma valehäbita vähesed. Vaimsete probleemide eitamist soosib meile aegade jooksul omaseks saanud hirm teiste ees häbisse jääda.

Harilikult tahame me oma haigusest võimalikult kiiresti lahti saada. Kui jalaluu on murdunud, suhtume sellesse kriitiliselt ega ürita jalale toetuda, enne kui luu on paranenud. Psüühikahäirete õnnetus on tihtipeale haiguskriitika puudumine, sellest tekib umbusaldus nende suhtes, kes soovitavad ravile minna. See omakorda võimendab haiguse progresseerumist ja patsiendi täielikku üksijäämist.

Inimene on sotsiaalne olend, kes eeldab, et saab suhelda teistega samal lainepikkusel. Kui hälbinud psüühikaga kaaskondlast võrrelda kõverpeegliga, siis sealt põrkuvad signaalid tekitavad arusaamatust ja hirmu ka siis, kui haige ei ole näiliselt enesele ega teistele ohtlik.

Esimesena purunevad lähisuhted, mistõttu kannatavad lapsed, eriti kui nad peavad jääma haigust põdeva vanema hoole alla. Mõelda vaid, kui paljud kooselud purunevad täiesti tühiste probleemide pärast! Kaasad põhjendavad lahutust iseloomude sobimatusega, kuigi määravaks osutusid vaid hambapastatuubi pigistamise peensused või prill-laua asend.

Milline peab siis olema inimese hingejõud, et aastate kaupa tulla toime ebastabiilse partneri meeleolukõikumiste, kahtlustuste, süüdistuste või rünnakutega? Eriti olukorras, kus püüe viidata terviseprobleemile vaid provotseerib haiget? Võimatu on hukka mõista inimest, kes, suutmata taluda lähedase psühhoosi, depressiooni või sõltuvust, ise alla annab.

On erandeid. Geniaalne matemaatik ja hilisem Nobeli preemia laureaat John Nash põdes aastakümneid skisofreeniat ja kogu selle aja tema kõrval püsinud abikaasa kannatusi õigustas vanuigi saavutatud võit haiguse üle. Selle liigutava tõsiloo ainetel on valminud kuulus film „Piinatud geenius”.

Humaansed põhimõtted reguleerivad rangelt isiku teovõime ja hooldusõiguse kahtluse alla seadmist. Eestis saab psühhiaatrite konsiilium seisundi täpsustamiseks haiget tahtevastaselt kinni hoida kuni kaks ööpäeva. Sundravile võib saata üksnes kohtu otsusega, ent selle langetamiseks peab olema juba midagi tõsisemat juhtunud.

Kui inimene elab luulude ja nägemuste sfääris, on tihti ebaadekvaatne, tapab õues kärbseid või vaatab ööpäevad läbi ühte ja sama filmi, ei saa talle seaduse mõttes midagi ette heita, sest võõraid see ei sega. Et päevast päeva temaga koos olevad lähedased ise masendusse ja apaatiasse langevad või kodust põgenevad, on peresisene probleem, millesse keegi sekkuda ei saa ega tahagi.

Eestis on maailma keskmisega võrreldes hõre asustustihedus. Elame füüsiliselt ja hingeliselt üpris eraldi. Kui keegi kaugema ringi inimestest proovib haiget ravile suunata, tuleb arvestada võimalusega, et isegi tervenedes suhtub abivajanu aitajasse kui isikusse, kes on osalenud tema vabaduse üle otsustamisel. Objektiivselt tundub see õige. Kokkuvõttes kujuneb kõik inimlikult nii ebameeldivaks, et mugavam on mitte sekkuda. Liiati pole rutiinseid võtteid sellises olukorras käitumiseks ega elutarkusest koorunud „nippe”, millega haigele „mõistus pähe panna”. Tundub, et kultuurides, kus elatakse generatsioonide kaupa ühe katuse all, on kogukond ajast aega suutnud luua stabiilsema olustiku, millele psüühiliselt haige pereliige toetuda saab.

Nii nagu vähihaigel on õigus keelduda keemiaravist ja diabeetikul insuliinist, on ka vaimuhaigel vaba voli loobuda ravist, ehkki kiire sotsialiseerumine, haiguskriitika teke ja paranemine on käeulatuses. Piltlikult on olukord sama, mis AIDSi puhul, kui organismi immuunsüsteem küll töötab, ainult et HI-viiruse toimel pole seda võimalik haigusetekitajani juhtida.

„C-Komando” saates näidatud pere vanem poeg, kes lootis pääseda internaatkooli, sai oma tahtmise. Haige ema keeldus endiselt ravist ja jäi väiksema pojaga koju. Pere võlad on maksmata. Nende klaarimisel oleks ehk abi haiguse tunnistamisest, kuid naine polnud sellega nõus. Olukord jääb inimlikus, meditsiinilises ja juriidilises plaanis perspektiivituks. Kaust on suletud.

Hõbekuuli selliste juhtumite lahendamiseks polegi, seda enam, et tegemist on lääne ühiskonnale tervikuna omase dilemmaga isikuvabaduse ja ühiskondliku normi vahel. Vabaduse kohta käib mitmeid ütlusi. Näiteks, et see on tunnetatud paratamatus või et vabadus on siis, kui pole enam midagi kaotada. Nii saab määravaks ainult inimesele enesele alles jäänud tahe paraneda.

Elutervet jõuluaega meile kõigile!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles