«Vääramatu jõud», režissöör Ruben Östlund
Rootsi 2014
Alates 12. detsembrist Tallinna, Tartu ja Pärnu kinodes
Tervitusi ebatäiuslikust maailmast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootslastel on olnud hea filmiaasta. 71-aastane vanameister Roy Anderson tõi koju Veneetsia festivali Kuldlõvi ning temast 30 aastat noorem Ruben Östlund Cannes’i festivali kõrvalvõistlusprogrammi «Kindel pilk» auhinna. Östlundi linateos kandideeris ka Euroopa filmiakadeemia aasta parima filmi tiitlile ja on tõsine pretendent mitteingliskeelse filmi Oscarile.
Lisaks kerkisid esile mõned huvitavad debütandid, kes kõik kokku annavad aimu vahepeal tukkuma panevalt igavaks muutunud Rootsi filmikuvandi ärksamaks muutumise potentsiaalist.
Kümne tegutsemisaastaga oma neljanda pika mängufilmini jõudnud Ruben Östlundi võibki ehk teatavas mõttes pidada Roy Andersoni mantlipärijaks, kes jääb ilmselt aastakümneteks festivalidel auhindu noppivaid filme tegema, kui ta oma võimekaid ajurakke just Hollywoodi raha ja ahvatluste käsutuses ei lahusta.
Noorest ja vihasest hobiharrastajast suusafilmide tootjast on saanud äratuntava visuaalse käekirjaga aina küpsemaks muutuv režissöör, kelle eelmised filmid «Vabatahtmatud» (2008) ja «Mäng» (2011) tekitasid vastakalt teravaid arvamusi.
Millist teistsugust tagasisidet võikski oodata provokatiivsele filmile, kus väikesed mustanahalised poisid valgeid Rootsi põliselanikke kotivad, alandavad ja mõnitavad? «Mäng» oli ju multikulti sallivusklišeedele suisa toore kunstilise rusikaga näkku löömine.
Torgi veel laviini
Ka «Vääramatus jõus» kasutab Östlund talle omaselt pikki võtted ning staatilist üldplaani. Kuna sel korral liigub filmi dramaturgia aga intiimsemale pinnale, on ka näod ja emotsioonid rohkem suures plaanis ning sotsioloogilise teravuseni ei küündita siin lajatavalt otse, vaid pigem kaude.
Selle filmi üldistus ei ole enam nii mustvalge, vaid asetub palju peenemalt psühholoogilise draama žanrisse, meenutades kohati ehk isegi ootuse ja ootuse täitumatuse vahelises pingeväljas viibimise intensiivsuses Asghar Farhadi töid.
Kõnealuse filmiloo keskmes, mille tööpealkirjakski oli esialgu lihtsalt «Turist», on ühe neljaliikmelise perekonna talvepuhkus idüllilises Alpi suusakuurordis, kus kõik on nii kena ja täiuslik, et suisa hirm tuleb naha vahele. Isa Tobias, ema Ebba ja nende kaks last.
Avakaader perfektselt armsaid puhkusepilte tegevast perest annab võtme kogu järgnevale loole. Õhus on armastust, mõistmist ja kokkuhoidmist, ainult et fotograafi lavastusliku abiga. Perepilti raamivad valged lumised mäed, millest alul on kasu ainult kauniks taustaks või suuskadel alla sõitmiseks. Suure vaikiva loodusjõu torkimine käivitab aga sündmused, mille lahendused pole enam nii piltpostkaardilikult idüllilised, kui seda üks puhkusel olev normaalne perekond ehk loodab.
Filmi käivitavaks sündmuseks on ligi neljaminutiline stseen lumelaviinist, mis osutub võimsamaks, kui ägedusest elevil ja kõike nutitelefonidega jäädvustavad turistid esialgu aimavad.
Pereisa Tobiase ettearvamatu käitumise tõttu ei jää see lihtsalt laviiniks, vaid Östlundi režiiskalpell saab sealt alates hakata analüüsima kangelasisase kuvandit, mis on ju kõige rohkem kasutatav narratiiv inimkonna ajaloos ja mida hoitakse üleval nii ajalooõpikutes kui nüüdisaegsel nukleaarperekondlikul tasemel. Kuigi naised aitavad siin natuke isase irriteerimisele kaasa, on nad ka samavõrd kaasamängijad ja jälgivad hoolega, et kangelane oma troonilt päriselt alla ei kukuks.
Jah, kuigi vahepeal muutub olukord nii karmiks, et isegi rääkimine ega kallistamine ei aita, ei lähe see film seiklema Haneke või Seidli radadele ja perverssusi ega vägivalda vaatajad kartma ei pea. Küll aga kuhjaga musta huumori piiridel kõikuvat tajulaadi, kus vahel mõjub lahenduste otsimise püüdlikkus küll veidi piinlikkust tekitavalt, aga pigem jääb kõlama ikkagi kergendust ja erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuv looduse avar tühjus ja inimsuhete lustlikum pool.
Kõik on, aga õnnelik pole
Östlund poeb osavalt, teraapiate ja lahenduste usku oleva heaolulühiskonna väliselt särava, kuid sisemiselt nukra pinnapealsuse taha ning vast ühel filmi ausaimal hetkel ütleb pisarates pereema Ebba välja tõe: «Mul on probleem. Ma olen selles kallis hotellis, aga ma pole õnnelik.» Muul ajal on vaatajal pigem raske valida, kas naerda, nutta või päriselt kaasa tunda.
Nii filmi pildi- kui ka helirežii on meisterlik, kuigi kallutab vaatajaid pigem valedele järeldustele, seegi aga on osa režissööri käekirjast ja ootamatusi täis mängulisusest. Ka filmi lõpp on peenelt lahendatud, sest Östlund laseb vaatajail endil kehastuda lavastajateks ning valida kõigile filmi tegelastele just säärase tuleviku, nagu meie endi rikutus või eetilis-moraalsed arusaamad lubavad.
Östlund avaldas enne filmi linastust, et soovib «Vääramatu jõu» abil vähendada Alpi turismi, suurendada üle maailma abielulahutuste arvu ja luua filmiajaloo võimsaima laviinistseeni.
Peale õnnestunud kolmanda punkti võinuks ta siia ritta lisada ka filmiajaloo ühe piinlikumalt pateetilise nutustseeni, sest see on tal kõrgmäestikuõhu toel õnnestunud bobbeamonliku ja pikaks ajaks ületamist ootava veenvusega.