Anneli Kannus: Eesti ei julge astuda uuenduste teele

Anneli Kannus
, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Kannus
Anneli Kannus Foto: Erakogu

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti ei julge astuda uuenduste teele.

Juba aastaid on Singapuri ja Eesti vahele on tõmmatud paralleele, näiteks eesrindlikkuse ja väiksusega seotud teemadel. Tahes-tahtmata tundub, et tänaseks on neist kahest eesrindlik vaid üks väikeriik ning mitte ainult finants- või teadusvõimekuse osas. Kindlasti on mitmeid kultuurilisi aspekte, kus Singapuri ja Eesti kõrvutamine pole mõttekas. Vaevalt me kujutaksime Eestis ette, et keelaksime ära närimiskummid nagu seda on Singapuris tehtud – see ilmselt pole teema, milles peaksime Singapurist eeskuju võtta. Millistes valdkondades võiksime aga Singapuriga paralleele tuua või mida lausa peaksime Singapurist kopeerima?

Täna paistame Euroopas silma meie poliitiliste juhtide kesise haridustasemega. Loomulikult lohutame end: «oluline on inimene, mitte paber».  Singapuri liidrite ettevalmistus seevastu on äärmiselt tähelepanuväärne. Nii kultuuriliselt kui ka riigi arengust tulenevalt on kokku lepitud juhtide parima hariduse (ja harituse) vajalikkuses ning ettevalmistus saadakse (antakse) mitte ainult kohapeal (kuid seda kindlasti ka), vaid laias maailmas ehk parimates ülikoolides üle maakera.

Tähelepanuväärne on ka Singapuris riiklikult olulistes küsimustes erinevate ametkondade üleste kokkulepete saavutamine. Riiklik kokkulepe võimaldab  teha otsuseid näiteks uute ülikoolide loomiseks, valdkondades mida riik vajab või konkreetsete teadusvaldkondade finantseerimiseks.  Meilgi on mitmeid riiklikke dokumente, mis aga paraku ongi vaid dokumendid: isegi vaid kahe  ministeeriumi vaheliselt ei saavutata kokkuleppeid, rääkimata siis riiklikest, vajaduspõhistest, arengut sisuliselt ja finantsiliselt suunavatest kokkulepetest.

Sisuliselt annab mõlema riigi väiksus eelise suurriikide ees - võimaluse otsustada ja katsetada erinevaid lahendusi. Loomulikult just ka seetõttu, et ümber otsustada ja teisiti lahendada saab väikeses riigis kiiremini ja paindlikumalt.

Umbes juba viis aastat tagasi räägiti Singapuris tervishoiu valdkonna plahvatuslikust arengupotentsiaalist. Eesti on jõudnud nutika spetsialiseerumise valdkondade analüüsi kaudu sama järelduse tagaukseni: meie räägime e-tervisest ja infotehnoloogiliste lahenduste vajadusest. Singapur räägib arstide ja teiste tervishoiutöötajate meeskonnatööst, mida toetaks teaduspõhine uuringu- ja arengutegevus ning tervishoiutöötajate tegevuse toetamisest kõige uuemate info-  ja meditsiinitehnoloogiliste lahendustega. Eesti nutikas spetsialiseerumine ütleb, et edu võti peitub IT-lahendustes ja geenitehnoloogiates.

Minu tagasihoidliku (23 aasta) kogemuse alusel julgen väita, et ilma tervishoiutöötajateta ei ole üldiselt vahet kas geenitehnolooge või IT-mehi on piisavalt või  kas e-tervis funktsioneerib. Tervishoiutöötajate vähesust kinnitavaid uuringuid on meil juba päris ohtralt ning poliitikuidki on püütud sel teemal harida. Tervishoiutöötajatel  endil on selline töökoormus, et nad sel teemal enam kaasa rääkida ei jõuagi.  Meeskonnatöö sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel küll paraneb. On paranenud lausa kõvasti, kui võrrelda tänast ja viieteist aasta tagust vaadet. Kuid samale tasemele jõudmiseks, kus oli näiteks Taani 1995. aastal, on veel pikk maa minna.

Kõige selle taustal tuleks ju midagi teisiti teha juba täna või pole meil ideid? Haigekassa rahastamise ja rahastamise põhimõtete muutmisvajadusest on rääkinud nii tegijad ise kui ka riigikontroll. Üheselt peaks olema ka võhikule selge, et tervishoiutöötajate vähesus meil ja Põhjamaades  (puudu 20 000 töötajat!) on üha teravam probleem, väiksem probleem pole Eesti jaoks seetõttu ka tervishoiutöötajate Põhjamaadesse liikumine. Ilma uute lahendusteta haigakassa rahastamises ja funktsioneerimises Eesti riik kindlasti kaua tervishoiu valdkonnas eesrinnas olla ei suuda. Tänane efektiivsus on saavutatud nii töötajate kui ka patsientide arvelt.

Arendades e-tervist, haiglate võrgustumist ning tervisekeskuste loomist oleme ikkagi õige varsti seina ees kus betooni jagub aga inimesi mitte.  Lisaks on üha selgemaks saanud, et e-tervise maksimaalseks kasutamiseks, haiglate võrgustumiseks on vajalik parandada meeskonnatööd nii erinevate valdkondade tervishoiutöötajate kui ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi vahel. Mõningaid suurepäraseid näited on meil kõigil, kuid süsteemne positiivne pilt puudub. Tulevikupilt  tervishoiust puudub tervikuna kogu Eestis.

Tervishoiu kõrgkoolid ning Eesti Õdede liit tegid 2014. aastal pöördumise Vabariigi Valitsuse poole, kus avaldasime muret ja tegime mõningaid ettepanekuidki. Sotsiaalministeeriumilt saime selle peale viisaka vastuse, kus põhimõtteliselt tänati meid muret tundmast.   See aga ei vii edasi!

Võib olla peaksime alustama hoopis millestki radikaalsemast? Näiteks uuel  Euroopa Liidu rahastusperioodil  looma täiesti uue kõrgkooli, kuhu koondatakse kõik tervishoiuvaldkonna (hiljem ka sotsiaalvaldkonna) õppekavad. Selliselt õpivad arstid koos õdedega, füsioterapeudid koos tegevusterapeutidega, farmatseudid koos farmakoloogidega jne. Nii loodi näiteks Singapuris  täiesti uus ülikool, selleks et uusi asju juurutada ning kõik vana kõrvale jätta. Ehk peaks kõiki neid erialasid õppima uue nurga alt – sümptomite ja probleemide keskselt, et fookusesse tõuseks abi vajav inimene? Üha spetsiifilisemaks muutuvad tervishoiutöötajate teadmised, üha enam on kolleegil vajalik õpetada ja kaasata kolleegi, sest patsiendid on hakanud taipama, et nemad on tervikud. Patsienti ei saa jagada tükkideks andes kardioloogile südame, füsioterapeudile haige jala, kopsuarstile allergia, pereõele patsiendi ülekaalu jne.  Patsient tahab saada komplektset analüüsi ja koostööd erinevate spetsialistide vahel ning üht nn juhtumikorraldajat, kes talle kõik võimalused «ära tõlgib» ja temaga koos otsustada aitab.

Ehk alustame sellest, et õpetame neid spetsialiste üheskoos, meeskonnana toimima juba õpetamise faasis? Kindlasti on siin probleemid a la Tartu Ülikoolis on olnud ajalooliselt arstiteaduskond ja seda ei saa ju ometigi ülikoolist lahutada,  Tallinna Tehnikaülikool on enda juurde loonud mitmeid meditsiinitehnoloogilisi  professuure. Tallinna Ülikool tegeleb tervise- ja sporditeadustega, tervishoiu kõrgkoolegi on kaks – üks Tartus, teine Tallinnas.  Seega on meil vähemalt 5 probleemi. Aga kui korraks tõusta asutustest kõrgemale ja vaadata Eestit tervikuna, kui korraks mõelda et meie väiksus võimaldab luua midagi täiesti uut, siis ehk peaks ikkagi alustama haigekassa seaduse muutmisest, julgelt tulevikku vaatamisest ning Eesti Tervishoiu Akadeemia loomisest?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles