Nagu meil üldiselt kombeks

, vanakooli ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kersna intervjueerib laulaja Uno Loopi.
Vahur Kersna intervjueerib laulaja Uno Loopi. Foto: ETV

«Kui sa kitarri kätte võtsid ja laulma hakkasid, tuli sul kohe Uno Loobi nägu ette.» No on ikka terase ütlemisega mees see Vahur! Mul ju oligi hetk tagasi volksatanud peakurrus imestusesegune mõttejõnks, et Loop on täpselt samasugune, nagu ta on ennegi olnud. Samas saime teada, et pika raske haiguse pärast ei ole populaarne laulu- ja pillimees proovinud laulda nelja pika aasta jooksul, ja pikapeale ta paranes.

«Kuidas see juhtus?» – «Mis mul muud üle jäi!» Kas nüüd järgneb....? Kõhedusepahvak ei jõudnud kukla tagant kaugemale – jutt hargnes nauditavalt, nagu kahelt erudeeritud mehelt oodata oligi. Uno, kui sa oleksid tegelenud filosoofia või muuga, kes siis oleks meile öelnud, mis värvi on armastus? Vahur oskab küsida ja austada intervjueeritavat kõige õigemate sõnadega.

Aga miks ma tundsin korraks endas kõhedust? Tunnistan üles: mingi seletamatu aimduse sunnil olin valmis kuulama juttu arstide hooletusest või ebaõigest ravimisest. Järele mõeldes võin kinnitada, et selline skeptiku aimdus ei tulnud talvisest tuulest. Võimalik, et pärast kunagise kolleegi menuka raamatu läbi lugemist arvan hoopis teisiti, kuid  mitmest intervjuust on mu kõrvu jäänud pidama sõnad Vahur Kersna hinge ja vaimu tugevusest ning tahte mobiliseerimise võimest, mis koostoimes aitasid haiguse peletada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles