Lugeja kiri: miks riik ei kaitse elektrihinna kõikumise eest?
29. detsember 2014, 15:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetusele saatis kirja vanaprouade vestlust pealt kuulnud proviisor, kelle süda valutab kõrge elektrihinna tõttu ravimid ostmata jätnud inimese pärast.
Juhtusin täna hommikul bussis kahe vanaproua juttu pealt kuulama. «Küll on hea, et olen varajase ärkamisega,» ütles üks prouadest. Ta oli endale terve termosetäie sooja vett valmis keetnud, et sellest päeva jooksul kohvi või teed teha. Proua lisas, et ega ta täna ei taha ta ühtegi elektriasja puutuda.
Kõige tipp oli minu jaoks, kui vanadaam ütles, et on õnnelik, sest ei ole veel viimase ravimikuuri ravimeid välja ostnud. «Ja vist ei ostagi, sest ei ole ju teada, kui palju on detsembrikuu kommunaalkulud ja elektriarve,» lisas ta.
Selge on see, et igaüks meist saab jälgida, kui palju keegi elektrit kulutab, aga kommunaalteenuste arvetel on ju sellised read nagu elektrinäit, küte, vee soojendamine, üldelekter. Need prouad olid nn vana kooli inimesed, kes pigem pitsitavad ennast, kui kuhugi võlgu jäävad.
Erialalt olen proviisor ja seetõttu oligi nii valus seda vestlust kuulata. Tean, milleni see võib viia, kui inimene teeb ravikuuris pausi.
Nii elektri- kui ka ravimiturg on meil vabad. Kui ravimite hinnakujunduse on riik ette andnud koos hinnalaega, mis võib igal ravimil olla, siis elektrienergia hinna kõikumiste suhtes oleme kaitsetud. Inimestel on võimalus osta kordi odavamaid ravimeid, sest neid on Eestisse palju registreeritud. Miks ei kaitse riik inimesi selliste kõikumiste eest elektriturul?
Lisaks on ravimite müük erasektoris, kus ravimite hinnakujundusel on piir, aga millist hinda küsitakse apteekidelt ruumide rendist? Apteegid on piltlikult öeldes seisus, et kui palju sa teenid, seda ütleme, aga kui palju kulutad – vaata ise, et hakkama saad, oled ju eraettevõtja! Aga Eesti Energia on vist riigiettevõtte? Või mäletan valesti?
Kuidas on nii, et ühte vabaturgu riik saab reguleerida ja teist ei saa?
Kindlasti ei taha ma nende mõtetega öelda, et ravimite hinnakujundus peaks olema vaba, kuid mine tea, mis selle head küljed oleks, kui see idee korralikult läbi kaaluda.
Kui ravimikaubandus on nii kasumlik nagu seda kajastatakse, võiks ju riik huvi tunda, kuhu see suur kasum laekub.
Apteekri amet on kogu maailmas hinnatud ja teeninud ära austuse. Meil on see küll veidi devalveerunud, aga loodame paremaid aegu.
Mõtlen hommikuse prouade vestluse peale ja tahan loota, et sellel proual jätkub selget talupojamõistust osta eluliselt vajalikud ravimid. Tahan loota, et see jutt oli tingitud üksnes ehmatusest.