Andres Metsoja: Mis peamine: armastage ligimesi!

Andres Metsoja. Foto: PP

Taas oleme ühe kalendri tindipliiatsiga täis kirjutanud ja laual ootab uus, võimalik, et moodsam, ometi nelja fantastilise aastaajaga 2015. aasta. Möödunud tunnid, päevad, kuud ja aastad meenutavad oma ja on justkui ämmaemandaks järgmistele, veel sündimata hetkedele ja loomata väärtustele meie salapärasest tulevikust.

Kirjutan seda lugu 1. jaanuari õhtupoolikul kodus kirjutuslaua taga ja teen enesele taas etteheiteid selle eest, et kokkulepitu peaks ellu viima varem kui viimasel minutil, samal ajal pisut muiates ja tõdedes, et möödugu viis või kümme aastat, päeva lõpuks oleme ikka need, kes oleme.

Alustasin kirjutamisega elutoa laua taga, kuid lõputud küsimused, kilked ja naer ei lasknud mul edeneda. Nüüd olen kolinud magamistuppa, pannud alanud muusika-aastale kohaselt pähe kõrvaklapid ja kõlama Kõrsikute lood. Poeg Armen püüab juba kolmandat korda ust maha murda, et mind täielikult endale saada.