Eestis esietendub aastas umbes 200 lavastust, millest eelmisel aastal nägin umbes 130: peamiselt sõnalavastusi, interdistsiplinaarseid ja nüüdistantsu lavastusi, samuti mitut noorele vaatajale mõeldud tööd; vaateväljalt jääb seekord kahjuks kõrvale muusikateatris toimunu.
Uued tuuled
Praegu on mitmes suuremas teatris puhumas uued tuuled. Uus kunstiline juht hakkas äsja tegutsema Ugalas (Ott Aardam), lähitulevikus ka Endlas (Ingomar Vihmar) ning hiljuti sai Vanemuise draamajuhiks Tiit Palu, kelle töö tulemust võis Vanemuise draamaosas aasta teises pooles ka näha. Ehk ongi nüüdsest põhjust aastatepikkusest letargiast väljunud Vanemuise draamaosale rohkem tähelepanu pöörata.
Sadamateatri etenduspaika õigustades tehakse seal eksperimentaalset kunsti (Sander Puki «Estoplast», tulemas Andres Noormetsa «Go neo und romantix»), Vanemuise väiksesse majja puhus elu sisse Noormetsa «Deemonid». Nüüd võiks ka suurele lavale ilmuda mõni kunstiteadlik lavastus. Palu otsus võtta tööle lavastajana Andres Noormets, tippnäitlejad Piret Laurimaa ja Sten Karpov ning seitse kevadel lavakooli lõpetanut on kindlasti põhjus, miks Vanemuise poole lootusrikkalt vaadata.
Noormets ongi jätkuvalt huvitavamaid eesti lavastajaid, kes tegi kolmes teatris tugevad tööd. Endla Küünis lõpetas ta omanäoliste lavastuste rea tööga «Mandel ja merihobu», kus tõsine teema (mälukaotus) väljendus Noormetsale omase kergusega. Võimsate näitlejatöödega tervikuna tõusis esile Vanemuise väikese maja «Deemonid» ning aastale pani punkti «3 õde» Rakvere teatris. Noormets loob omapärase tunnetusega kunstiteoseid, kus kõik elemendid on täpselt paika timmitud, mis samas ei välista elegantset lohakust. Noormets loob oma lavastustele enamasti omapärase ruumikontseptsiooni ning suurepärase muusikalise kujunduse.
Aasta Tšehhovi-lavastusi on siinjuures huvitav võrrelda: kui Tiit Palu «Kajaka» ja Igor Lõssovi «Onu Vanja» puhul puudus arusaadav lavastajapoolne tõlgendus (miks küll klassikateoseid taas lihtsalt niisama ette kanda?), siis Noormets suutis «3 õe» puhul (pealkirjaski huvitav muudatus!) esitada selge oma nägemuse Noormetsale tavaliselt mitte küll nii omase pessimismihingusega.
Aasta üllatajad
Isikliku preemia aasta üllataja kategoorias tahaksin jagada kahe või isegi kolme lavastuse vahel. Kauaaegse teatrijälgijana tundub mõnikord, et kõik on paigas. Enamik lavastajaid ajab oma rida ja on täpselt teada, mida neilt oodata. Kui see ootus saab põntsu, on see suur pidupäev. Sel aastal andsid sellise põntsu teenekad traditsionalistid Ingo Normet ja Lembit Peterson.
Ingo Normet lavastas esimest korda Eestis Henrik Ibseni küllusliku värssnäidendi «Brand». VAT teatri ahtake keldrisaal muundus probleemitult Norra sünkjateks fjordideks, tormiseks mereks või mäe otsas kõrguvaks kirikuks. Seda muidugi vaid vaataja fantaasias, sest kõik väline oli VATile omaselt äärmiselt minimalistlik. Põhjaliku tekstirežii, süvenenud näitlejatööde (Ivo Uukkivi, Katariina Unt jt) ja läbikaalutud kunstnikutöö (Pille Jänes) tulemusel jõudis Ibseni kujutatud 19. sajandi kompromissitu maailm just praegusesse hetke, puudutades mingil veidral kombel tänast vaatajat.
Lembit Petersoni Theatrumis lavastatud Ivan Võrõpajevi «Joobnud» üllatas oma teatraalsuse ja mängulisusega – harjumuspärase psühholoogilise realismiga pole seal palju pistmist. Võrõpajev on nüüdisaegses vene teatris üks põnevamaid kirjanikke, Eestis on tema tekste mitmel korral küll lavastatud, kuid see, et Peterson just selle kirjaniku valis, tundus esmapilgul ootamatu.
Kui sai aga ära vaadatud neljatunnine tummine, kuid samas kergelt mõjuv teatriõhtu, kerkisid selgelt esile inimolemist ja eetikat puudutavad petersonilikud teemad. Jällegi, terviku pani elama funktsionaalne ja sisuliselt põhjendatud kujundus (Lilja Blumenfeldt, Sander Põldsaar) ning üllatavad näitlejatööd (Tarmo Song, Marius Peterson, Liina Olmaru jt).
Aasta kõige olulisemaks lavastuseks pean aga Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi dokumentaalset kaksiklavastust, depressiooni käsitlevat «Varesele valu...» ja «...harakale haigust», mis mulle üllatuslikultki valmis n-ö traditsioonilisi väärtusi kandvates Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris. Mainitud lavastused olid märkimisväärsed nii huvitava teostuse kui ka ühiskonnas arutlusainet pakkunud teemapüstituse poolest.
Tegijad
Lühidalt ka teistest teatritest. Von Krahli teater tundub olevat mõneti ooteseisundis: selle aasta suuremad tööd «Life is very hard», «Solarise needus» ja «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella» ei lasknud küll tippteatri vormilist latti alla, kuid sisulise kandvuse poolest jäid kõik need poolele teele.
Teatavat vahe-aega hakkab justkui ületama aga teater NO99: omanäolisi, intensiivseid elamusi tuli aasta jooksul mitmeid. Omamoodi irooniline on ehk, et just Von Krahli kandvad jõud Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa on sisenenud ülima loomulikkusega NO99 tegevusse. Eelmaa-Ulfsaki koostöös sündis «Kadunud sõbra juhtum» ning eriti just Ulfsak tunneb end selles teatris küll kui kala vees, tehes tipprollid nii Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses «Mu naine vihastas» kui ka Mats Traadi «Harala elulugudel» põhinevas, läti külalislavastaja Vladislav Nastavševsi töös «Tõde, mida ma olen igatsenud».
Aasta erksamaid hetki oli ka Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku koostöö «Muuseas: ma armastan sind» – elus ja avatud mäng.
Erinevates teatrites töötavatest lavastajatest tahaks esile tõsta veel «hullude tükkide» meistrit Kertu Moppelit. Nii «Tähelaev» Rakvere teatris kui «Liha luudel» Vabal Laval ja Tartu Uues Teatris kannavad Moppelile omast «kreisit» pitserit, tema tööd ei ole tehtud perfektse teatri olemasolu eeldusel.
Kriitiline
Kuidas suhestus lõppeval aastal teatrites tehtu ühiskonnaga? Kriitilist etenduskunsti tuleb ikka tikutulega otsida, kuid sel aastal tõusis tugevalt pildile Kinoteater (Paavo ja Paul Piik, Diana Leesalu, Henrik Kalmet jt). Just Kinoteater on kooslus, mis kajastab hetkel Eesti ühiskonnaelus toimuvat teatraalsete etteastete ja kriitilise etenduskunsti vormis – eelkõige Kinoteatri ühekordsed manifesti-aktsioonid Tallinnas Kanuti Gildi saalis, teemadeks haltuura, pereväärtused jm.
Kinoteater on omapärane ka selle poolest, et lisaks ühiskonnaelu mõtestamisele teevad nad ka n-ö puhast meelelahutust: lavastused «Võidab see, kellel on kõige hullem mees» näitlejate Katariina Tamme ja Piret Krummiga ning «Kaota mu naine ära» mustkunstnike Meelis Kubo ja Charlekaga. Kaks poolust – kriitiline ja naerutav – mahuvad hästi ühe teatrikoosluse katuse alla.
Kanuti Gildi saalis tuli välja ka tähelepanuväärne loengetendus «10 journeys to a place where nothing happens», autoriks etenduskunstnik Maike Lond. Mõnele võis tema tegevus mõjuda kunstniku omaenese naba nokkimisena, kuid minu arvates esitas Lond palju laiema küsimuse kunsti funktsioonist ühiskonnas. Nimelt sooritas Lond n-ö osaluseksperimendi: kaevus võimalustesse, kuidas end vabakutselise etenduskunstnikuna ära elatada. Sponsorite otsimise Kolgata tee jooksis küll liiva, kuid armas-hea kultuurkapital juba hätta ei jätnud.
Piire ületades
Ilmse suundumusena suureneb aasta-aastalt lavastuste hulk, mida ei saa kuidagi kategoriseerida ei sõna-, tantsu- ega muusikalavastuseks. Sääraseid hübriidlavastusi võib lõppevast aastast kokku lugeda lausa 30 ringis. Piire ületavat on seega meie teatris ägedalt palju.
Interdistsiplinaarsetest etenduskunstnikest tuleks nüüd kindlasti meelde jätta seni pigem helikunstnikuna tegutsenud Hendrik Kaljujärve nimi, kes oma esimese soolotööga «Rising Matter» Kanuti Gildi saalis tõestas võimet luua muusikat, liikumist, heli ja visuaali ühendav tervikteos. Ka tema eelnev koostöö koreograaf Karl Saksaga – «Santa Muerte and the Sun» – oli põnevatest elementidest koosnev, kuigi ehk mitte nii terviklikuna mõjunud töö.
Etenduskunstnikest muutub järjest puhtamaks ja selgemaks kadrinoormetsa aetav vagu: tugevad tööd olid nii Augusti tantsufestivali raames Viimsi rannal etendunud «darks in blues» (koostöös Diego Agullóga) kui Sõltumatu Tantsu laval ja õues toimunud «procedure of beauty». Kui esimeses pandi publik suveöisesse telki istuma ja läbi ühe seina looduspilte vaatlema, siis teises seati publik vastamisi teatrisaali ja natüürmordiga. Eesmärgiks vaataja mõjutamine, iseendaga vastamisi sättimine, mõttetegevusest ilu selitamine.
Omapäraseimaks etenduskunsti ilminguks pean Labürintteatri ühendust G9 lavastustega «Tumeaines», «Heleaines» ja «Mõtteaines» (viimased sündinud koostöös Tartu Uue Teatriga; ühendusse kuuluvad etenduskunstide ja stsenograafia taustaga kunstnikud Henry Griin, Kristel Maamägi, Mari Mägi, Inga Vares jt). Labürintteater pakub Eestis seni pea olematut osavõtuteatrit, mis mõeldud seiklusaltile vaatajale.
Harilikult võib piire ületavaks teatriks pidada ka nüüdistantsus toimuvat, kuid tuleb tunnistada, et selleaastane saak on üpriski kesine. Kui interdistsiplinaarsus on järjest enesestmõistetavam, siis siin ongi konks: mitmed seni nüüdistantsus tugevad tegijad suunduvad järjest enam kõiki väljendusvahendeid ühendava etenduskunsti poole. Siin ei saa rääkida järsust murrangust, vaid just viimaste aastatega toimunud liikumisest: tantsukunsti õppinud loojaid ei huvita enam vaid kehakeeles väljendatu, juurde lisatakse ka sõna, tehnoloogilised vahendid ja helikunst. Nüüdisaegne tantsukunst Eestis on justkui ootel: võimalik, et peagi asub tegutsema uus põlvkond loojaid.
Suveteater ja festivalid
Eesti teatri eriliseks märgiks on õigusega peetud meie suveteatrit: ilmselt ei tehta kuskil maailmas sellisel tasemel ja mahus hooajavälist teatrit. Võimalik aga, et meie suveteater tunneb teatavat väsimust. Tehakse küll palju ja kõigile, kuid kunstilist täistabamust sel suvel polnudki. Suures osas panustatakse omadramaturgiale ning siit tulid ka huvitavamad lavastused: suve pea ainus suurejooneline vabaõhulavastus «Vaga vend Vahindra» (autor Mihkel Seeder, lavastaja Taago Tubin, produktsioon R.A.A.A.M.) ning Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud «Kus sa oled, Juhan Liiv?».
Kohaspetsiifilist teatrit pole aga kunagi küll: oleme juba harjunud mõisate ja küünide ja muuseumidega. Mõjusana tõusis esile Tallinnas Toompea-alustes bastionikäikudes mängitud «Punane hukk» – dokumentaalne lavastus Tallinna märtsipommitamise 70. aastapäevaks.
Avastuslikke mängupaiku pakkus küll suvine rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal, kus üks etendus toimus näiteks pimedas ürgmetsas, kuid üldkontseptsioonilt tõusis aasta parimaks Eestis toimunud rahvusvaheliseks festivaliks Augusti tantsufestival, mis tõi siia tervikuna mõjuva kogumi tipptegijaid Anna Teresa de Keersmaekeriga eesotsas. Festivalidest mõjus lõppeval aastal paremini ka visuaalteatrile ja nukukunstile keskenduv Tallinna Treffi festival: mahuliselt kokku tõmmatud programm aitas hoida kunstilist fookust.
Uutest kooslustest tuleb mainida septembris Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avatud etenduskunsti keskust Vaba Lava. Muidugi on esimeste tegutsemiskuude põhjal veel liiga ennatlik mingeid järeldusi teha. Seni esietendunud mitmekesisest programmist tõstaksin aga erilisena esile Helen Rekkori tõepoolest kõikidele vanusegruppidele mõeldud lavastuse «Üle vee», mis võib-olla ilma Vaba Lava toeta polekski sündinud. Eestis väga vähe kasutatud varjuteatri tehnikas töö on mõnusalt mänguline ja mõtlemapanev.
Kokkuvõtteks
Lugeja võib nüüd õigustatult küsida: miks ei märgita 2014. aasta teatris selgelt esile tõusnud stand-up’i-laadsete monolavastuste buumi? Sellisest populaarsest vaba aja veetmise viisist polnud sõnagi! Jah, mainime ära: Jan Uuspõld, Maire Aunaste, Peeter Oja, Ott Sepp, Henrik Normann, Sepo Seeman jt. Kunstilises mõttes pole aga veel põhjust sellisel puhtal tarbeteatrilikul fenomenil peatuda.
Nagu eelnevast peaks näha olema, on Eesti teatripilt jätkuvalt hübriidne ja kirju. Võimalik, et iga vaataja oma lavastuse üles leidmine on seetõttu ka keerulisem, kuid miks ei võiks vaataja õhtuse teatrietenduse valimisel rohkem süveneda: kõike ei pea ega saagi vaadata.