Kui Donna Leoni eelmiste raamatute puhul võis veel imestada, miks autor keelab oma Veneetsia-krimkasid itaalia keelde tõlkida, siis seekord on asi selge – ta ründab pühamast pühamat, kirikut.
Ka kristlik kirik pole patust puhas
9. jaanuar 2015, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei oleks kindlasti nõus kuuldud arvamusega, et Donna Leoni krimkad on pisut naisteka stiilis. Ehk häirib eestlasi pereelu liigne kirjeldamine, kuid hei, see, kus tegevus toimub, on ju Itaalia. Ja Itaalias on perekond peaaegu sama tähtis kui usk. Pigem on ehk kadeduseuss see, mis siinset lugejat närima kipub: no kes ei tahaks koju jõudes rüübata väsinuna klaasikest hääd veini, mille tütar toob ning seejärel jälgida, kuidas naine traditsioonilist neljakäigulist õhtusööki – salat, pasta, liha, magustoit – valmistab, misjärel pere ühiselt lauda istub. Ja nii iga päev.
Unelmate pereelu kirjeldused on Leoni raamatutes pausid põhitegevuse vahel, mis aitavad tempot maha lüüa, sest tegu on ikkagi Itaaliaga, kus tark ei torma. Peamine on siiski filosoofeeriva ja rahuliku loomuga comissario Guido Brunetti, ühe maailma sümpaatseima politseiniku, võitlus pahadega.
Hooldekodus töötav nunn taganeb usust, siirdub ilmalikku ellu ja põikab Brunetti juurest läbi, et avaldada kahtlust, kas viis tema põetavat lahkusid siitilmast jumala tahtel. Juhtunu uurimine pole lihtne, sest Itaalia on teatavasti poliitiliste mängude maa ning politseijuhid puudlid.
On ka kõrvalliin – selgub, et Brunetti lastele koolis usuõpetust andval vaimulikul pole päris selge, mis on patt ja mis ei ole, kui pehmelt väljenduda.
Taust, millelel autor Brunetti lood joonistab, on sama tähelepanuväärne ja kaunis kui põhimotiiv ise. Veneetsia ja veneetsialased, Itaalia perekond, köök, veinikultuur ja itaallaste maailmavaade – iga detail annab lisavärvi ning kokku saab kauni teose.