Pikka aega kestnud õigustuste otsimist, miks riigikogu komisjonide istungitel toimuva salvestusi pole vajalik ega võimalik pikemalt säilitada, on suhteliselt piinlik jälgida. Kummaline, et seadusloome toimemehhanismide peitmispüüd on nii suurt kõlapinda kogunud Eestis, mis üritab end maailmas müüa avatud ja paindliku väikeriigi kuvandi abil.
Juhtkiri: ajalugu ei saa kustutada
15. jaanuar 2015, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olenemata sellest, millist juriidilist või bürokraatlikku vahtu annab salvestiste ümber üles keerutada, on kahtluseta tegemist ajalooallikatega, sealjuures originaalallikatega, mille väärtuse tegelik hindamine saab toimuda alles teatud distantsilt. Seega ei ole praegu lahenduseks salvestiste hävitamine, vaid nende saatuse otsustamisel tuleb lähtuda säilitamise vajadusest – teise järgu küsimused on juba kuidas, kus ja millise ligipääsurežiimiga.
Eile lükkas Eesti rahvusarhiiv oma teates ümber ka selle otsitud argumendi, et nemad pole salvestuste säilitamisest huvitatud. On ilmne, et rahvusarhiivil on selleks võimalused olemas ning seal on ka riigikogu töömaterjalide pikemaks hoidmiseks õige koht.
Olukorra ilmset absurdi mõistes esines riigiametnik, endine ajakirjanik Toomas Mattson teisipäeval sotsiaalmeedias mõttega, et ta võib need salvestised isiklikult oma kõvaketastele hoiule võtta ning on valmis need ka ära süstematiseerima. Ettepaneku ilu seisneb selles, et see pole praktikas ja tehniliselt sugugi mõeldamatu. Kui 1956. aastal kaalus IBMi 5-megabaidine kõvaketas üle tonni ja maksis tuhandeid dollareid, siis praegu saab 400 000 korda suurema mahutavusega, 2-terabaidise kõvaketta poest alla saja euroga ning see mahub parajasti taskusse ära.
Mattson, kes on aastate jooksul süstematiseerinud ja toimetanud suure hulga riigikontrolli ajalooga seonduvaid materjale, saaks kahtluseta hakkama ka parlamendi töömaterjalide korrastamisega. Kuid see ei pea ju olema ühe inimese töö. Eesti ajaloo säilitamine tuleviku jaoks peab olema ikka riigi mure.
Väited riigikogu salvestiste «korrastamata massiivist» kõlavad õõnsalt ka sellepärast, et kes meist hetkel teab, mis tehnilised lahendused on meile abiks näiteks 25 aasta pärast. Praegu teeb näiteks Google – ettevõte, mille avalikult kuulutatud missiooniks on just kogu maailmas oleva info korrastamine ning üldiselt kättesaadavaks ja kasulikuks muutmine – hetkega ära otsingu, milleks veel läinud sajandi lõpul kulunuks pabereis tuhnides päevi, nädalaid, kuid. Praegused salvestused võivad kunagi elustuda kolmemõõtmeliste hologrammidena, mille toel järgmise põlvkonna ajaloolased saavad vahetult osaleda näiteks riigikogu põhiseaduskomisjoni 13. jaanuari 2015 istungil ning arutada Eesti julgeolekut ühes virtuaalsete kapo peadirektori Arnold Sinisalu ja teabeameti juhi Rainer Saksaga.