Konsensus Toompea-tsirkuses: kohale tuleb kutsuda «suvaline jope»

Täna sai põhiseaduskomisjonis tsirkust, nagu Rein Lang ütles, ja kino, nagu nöökis Urmas Reinsalu (vaata videot), sest tuppa lasti ka ajakirjanikud. Aga ainus, milles kokku suudeti leppida, oli see, et tuleb uuesti kokku saada, koos «suvalise jopega» suitsunurgast.

Ma ei tea, kuidas põhiseaduskomisjonis tavaliselt asju aetakse, aga täna oli komisjoni esimehe Rait Maruste sõnul debatt palju elavam. Öeldi välja asju, mida oleks juba ammu võinud öelda. Sest seekord olid ruumis ka kaamerad ja diktofonid.

Maruste on saanud veidi nagu patuoinaks ettepanekuga täpsustada seadust, mida pole seni suutnud ükski Eesti Vabariigi riigikogu koosseis. Ta tahab panna paika, mida täpselt peaksid komisjonide protokollid sisaldama. Mis aga kõige rohkem vaidlusi on tekitanud, on üks osa eelnõust: helisalvestised. Kas need peaks säilitama või ära viskama?

Riigikogu kantselei asedirektor Aaro Mõttus ütles komisjonile esialgu, et rahvusarhiiv neist salvestistest huvitatud ei ole, mistõttu võiks mandaadi lõppedes hävitada kõik tulevased salvestised. Ajakirjanikel tekkisid kohe kahtlused: mida tahavad riigikogulased varjata? Miks on vaja salvestised hävitada? Pealegi, ajaloolastele oleks see ju hinnaline materjal!

Täna vaidlesid selle üle 12 meest. Jah, ainult meest, põhiseadus pole ilmselgelt naiste asi. Need kaks naist, kes ka osa võtsid ja kõigile küsimustele vastuseid teadsid, olid seal ametnike rollis. Istusime Toompeal pisikeses ruumis, aknast paistis Nevski katedraal ja kapi peal seisis klaasist hobune.

Tavaliselt peavad ajakirjanikud lahkuma, kui algavad sisulised arutelud. «Minu ettepanek oleks, et ajakirjanikud osaleksid istungil kogu täna komisjoni istungi jooksul,» ütleb Urmas Reinsalu. Rein Lang noogutab. Maruste on hämmingus. Sellist asja tavaliselt ei juhtu. Aga keegi vastu ka ei ole. Nii et jääme laua taha.

Hakkab pihta. Alguses on selline tunne, nagu oleksin tagasi koolis. Rein Lang ulatab erakonnakaaslastele üle laua poolsalaja kirjakese. Reformierakondlased Peep Aru ja Väino Linde loevad selle läbi pokkerinägudega. Reinsalu ütleb mulle pärast koosolekut, et ilmselt agiteeris Lang teisi reformierakondlasi arutelu venitama. Ei tea.

Aga korraga muutub väga oluliseks küsimus, mida peaks tegema siis, kui ükski komisjoni liige ei ole hääletamisel poolt ega vastu. Siis räägitakse valimiseast. Filosofeeritakse teemal, kas riigikogulasel on kohustus hääletada ja kas elu jääb seisma, kui komisjonides ei suudeta otsuseid vastu võtta.

Lõpuks saab Reinsalul (IRL) villand. Ta ütleb, et ilmselgelt püüavad teatud kodanikud praegu koosolekut venitada. Reformierakondlane Maruste nähvab vastu: «Tore, et sa tead, mida keegi kusagil arvab.» Keskerakondlane Tarmo Tamm küsib muiates, kas eelnõu võetaks ka siis vastu, kui ettepaneku teeks Keskerakond. Vaikus.

Pärast umbes tunniajast kemplemist jõuab päevakorda helisalvestiste teema, mida ajakirjanikud kõhtude korisedes ja kella vaadates juba ammu oodanud on.

Õige pea saab aga selgeks, et mitte ühelgi laua taga istujatest pole täpselt selge, kui suurest kogusest salvestistest jutt käib ja kui palju selle haldamine maksumaksjale maksma läheks. Seda pole keegi välja uurinud. Nii et ükskõik, mis argumenti ka lauale ei visataks, lõppeb see tõdemusega: oot, aga me ei tea ju täpselt, millisest «salvestiste massist» me räägime.

Sellegipoolest on kõigil arvamus. Lang arvab, et seadus võiks muutuda ja asi tahe, sest kui kui komisjonid muutuvad avalikuks, hakkavad pärisarutelud pihta kusagil tagatubades. Reinsalu arvab, et praeguse eelnõuga ei tasu lõpuni ratsutada, vaid see tuleks tagasi võtta. Parts arvab, et valijate ettekujutuse järgi ei tehta komisjonides üldse tööd. Et sellepärast võikski need avalikud olla, et kõik näeksid, mis seal toimub.

Kõik jõuab taas ühte punkti. Vaja on kutsuda keegi, kes asjast teaks. Näiteks arhiivist või kantseleist. Näiteks Mõttus. Et teada saada, mis seis nende salvestistega siis tegelikult on. Parts põrutab seepeale: «Kutsume jah kusagilt suitsunurgast mingi suvalise jope.»

Aga tundub, et see «jope» on praegu ainus, kes olukorda päästa suudab. Sest ainus, milles härrasmehed kokku suutsid leppida, oli see, et homme arutame jälle.

Tagasi üles