Andrei Hvostov: kirjanik kui sümbol

Andrei Hvostov
, kirjanik (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Hvostov
Andrei Hvostov Foto: Liis Treimann

Esmalt Andrei Ivanovist kui kirjanikust. Ta on praegu meie hulgas olevatest loojatest ainus selline, kel potentsiaali saavutada Nobeli kirjanduspreemia. Mitte kohe, mitte praegu. Viieteistkümne-kahekümne aasta pärast.

Nii mõnedki ütlevad (ja mõned isegi siiralt), et miks tahetakse Ivanovile kodakondsust, Eesti oma antud juhul, kaela määrida vägisi? Teades ihalust kuulsate kaasmaalaste järele, sest see on vajalik omaenda rahvusliku mina upitamiseks, ütlen siinkohal kõhklematult: muidugi tuleb Ivanovile kodakondsus anda kasvõi vägisi!

Kuuldavasti on kirjanik Ivanov tuntuse kasvades (millega kaasnevad sõidud kirjandusfestivalidele n-ö keerulistesse riikidesse) hakanud tajuma vajadust olla mõne riigi kodakondne. Kui EV kodakondsus on liiga väärtuslik, et seda valimisnänniks jagada, siis küllap oleks Ivanovi järgmine valik, ja täiesti loomulik valik, taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust. Mida on talle juba pakutud, nagu ma kuulsin.

Ma oletan, et vaikselt ja märkamatult see juhtubki; me saame sellest teada alles siis, kui Ivanov on pälvinud järjekordse kirjanduspreemia, midagi õige kirgast, meie kultuuriajakirjanikud võtavad seda rõõmusõnumit levitada ja siis — hoplaa! — selgub, et pidu on hoopis naabrite õuel.

See selleks. Asi pole isikus. Ivanovist on saanud (on tehtud) sümbol. Mulle see ausalt öeldes meeldib, et sümboliks on just nimelt kirjanik. Mitte ärimees või sportlane. Ivanovi kaasusest on tehtud eesti rahvusliku vaimususe ja hingepuhtuse proovikivi. Ivanov on muidugi kahtlane tüüp.

Romaan «Hanumani teekond Lollandile» on metsikus vastuolus eesti senise pagulastegelase kuvandiga: tubli, aus ja töökas eestlane maabub võõral rannal, töötab end kiiresti üles ja muutub Rootsi, Kanada, Ameerika jne ühiskonna kvaliteetliikmeks.

Või kui mitte päris nii – nagu Õnnepalu/Tode «Piiririigis» –, siis näitab Eestlist tulnud tegelane vähemalt oma moraalset üleolekut mõnest dekadentlikust lääneeurooplasest. Ent Ivanovi tegelased elavad Skandinaaviasse jõudnuna boheemlaslikku või lausa pätielu.

Olen mõned korrad hoomanud, kuidas niisugust tegelaskonda Ivanovile ette heidetakse. Kui nii, siis ei tohi kirjanik Ivanovile mitte mingil juhul Eesti kodakondsust anda. Õppigu kõigepealt kirjutama õigetel teemadel ja õige nurga alt.

Tõestagu end. Lõpuks öeldakse ka seda, et ta peabki end tõestama ja minema ning lihtsalt tegema need asjad ära, mis eeldavad kodakondsuse saamist n-ö tavapärases korras. Tegema eksami, täitma paberid, vestlema range, kuid õiglase ametnikuga.

Nojah. Sellega on nüüd nii, et inimesed on erinevad. Mulle on räägitud, et Vladislav Koržets, üks peenima keeletajuga tekstiloojaid siinses kultuuriruumis, pidi kodakondsuse saamiseks omal ajal tegema eesti keele eksami.

Mina ei pidanud, minul tuli kõigest kirjutada avaldus tollasele ülemnõukogule. Taotlus. Kuigi mul oli passilauda minnes kaasas ema sünnitunnistus, millest nähtus, et mu ema on sündinud 1928. aastal Eesti Wabariigis ja ma pidanuks seetõttu saama sinise passi ilma igasuguse lisavõimlemiseta.

Passilaua ametnik lohutas mind, et mul veab, kuna nõukogude passis oli mu rahvuseks märgitud eestlane, aga olnuks seal kirjas midagi muud, siis pidanuks ma õiendama ka keeleeksami. Ma vahel mõtlen, et kas ma läinuks? Või saatnuks kogu selle värgi, vabandust, pikalt ja põhjalikult p…sse.

Sest minu haridust tõendavad lõputunnistused-diplomid, nagu ka õpingud Tartu Ülikoolis, see olnuks kõik tühine, tähtsusetu, ebaveenev. Hvostov, võtke kätte «Karu-aabits», lugege meile sealt ette ning siis teeme vestluse käigus kindlaks, kuidas on teil lood tekstist arusaamisega.

Ma pole kindel, et ma suutnuks end ületada. Ma oletan, et Ivanovi pärast pole vaja muretseda. Küll ta mingi riigi kodakondsuse lõpuks saab. Kui siin üldse kellegi-millegi pärast muretseda, siis eesti rahva pärast. Mulle kangastub konvulsiivsetes tõmblustes rauk, kes piinleb janu käes, kuid lükkab sellest hoolimata eemale talle pakutava veepudeli, kisendades kimehäälselt: «Tahate mind mürgitada, jah?!» Ei taha, sa mu vanadusnõder ätt. Ei taha. Enda mürgitamisega saad sa isegi väga hästi hakkama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles