Ene Pajula: meie ja nemad. Nemad ja meie

Foto: Lennart Rikk / Scanpix

See integratsioonijutt on kestnud sama kaua kui taastatud Eesti Vabariik, aga samas on see olnud rohkem nagu augutäiteks, kirjutab värskes Õpetajate Lehes Ene Pajula.

Linnuke on igatahes alati kirjas olnud. Asjaolud muutusid, kui Putin võttis Krimmi ja saatis rohelised mehikesed Ida-Ukrainasse. Mis saab siis, kui samasugused peaksid tulema üle meie idapiiri või, mis veel hullem – kui lõgisevad kohale tankid? Kas Narvas ja Lasnamäel elab meie viies kolonn?

Mu hea tuttav vene päritolu meesterahvas, kellel on eesti keel suus, eesti naine, eestlasteks kasvatatud tütred, eestlastest väimehed – ja kelleks muuks sirguvad tema lapselapsedki –, ütles, et jah, ikka tuleb mõnes pidulauas ette, et temalt küsitakse, miks ta üldse siin Eestis elab. Ja millal ometi kavatseb tagasi Venemaale kolida? Ja kelle poole pöörab ta relva, kui venelased peaksid jälle sisse tulema?

Kohalik multikulti

Meie siin maailma servakese peal peaksime olema harjunud, et jagame oma kodu paljude teistest rahvustest inimestega. Siin pole ju mitte kunagi elanud ainult eestlased. On narr arvata, et on olemas mingi eriliselt puhas, täisvereline eesti tõug. Mereäärne maa, nagu meil on, ja päris kindlasti pole meie elupaik tulnud meile kahjuks. Meie rannik on täis viikingiaegseid sadamaid, kus laevalt astus maha võõramaiseid meremehi, et veeta öö või paar kohalike piigadega, tõsi küll, vahel ka vägisi, või tõid meie oma merd sõitvad mehed võõrsilt naisi kaasa. Ei pea olema moodne geeniteadlane, et teada – segatud veri hoiab vaimu värske ja segaabieludest sündinud lapsed on keskmisest andekamad.

Võib ju lõputult vaielda, kas baltisakslased olid meie õnn või õnnetus, aga ju on selgi korral õigus nendel, kes ütlevad, et igas halvas on midagi head. Ei julge 700-aastast orjaööd kahtluse alla seada, sest sellele näib rajanevat meie identiteet, aga teisalt – võib-olla oleksime olnud ammu jumal teab mis rahvusesse integreerunud/assimileerunud, kui poleks olnud sunnismaised? Või, mis tundub veel hullem, oleksime algusest peale jäänud idapoolsesse kultuuriruumi?

Tänu Saksamaalt alguse saanud luteri kirikule olime varakult kirjaoskaja rahvas. Kui Nõukogude Liit võitles kirjaoskamatusega veel pärast teist ilmasõdagi, siis meil siin pani üldisele kirjaoskusele aluse pastori poeg Bengt Gottfried Forselius juba 1680-ndatel. Stiimul lugema õppimiseks nii meestele kui ka naistele oli nutikas, korraga nii piits kui ka präänik – kirjaoskuseta ei saanud abielluda. Seda protsessi on värvikalt kirjeldanud Aleksis Kivi oma „Seitsmes vennas”. Aga kuigi meile, sunnismaistele eestlastele, oli keelatud kohe ja otse sakslasteks saada, jagasid parunid esimese öö õigusega ikkagi oma väärtuslikke siniverelisi geene taluperedesse lahkesti laiali.

Oma jälje on meie kultuuri ja geenimustrisse jätnud rannarootslased, kes on meie kõrval elanud vähemalt 1187. aastast, kui eestlased tegid maatasa Sigtuna. Üsna arvukas on olnud ka Eesti tatari kogukond. Neid hakkas siia elama jääma pärast Põhjasõja lõppu 1721. aastal, kui nad vabanesid Vene kroonust, ja päris palju saadeti neid Venemaalt Eestisse välja ka pärast Jemeljan Pugatšovi ülestõusu lüüasaamist 1775. aastal. Meil on siin teadagi olnud ka (vähemalt üks) oma moorlane – Peeter Suure poolt aadliseisusesse tõstetud Aafrika päritolu Ibrahim Hannibal, kes elas ja töötas Pärnus ja Tallinnas kokku 50 aastat ning kellest sai Aleksandr Puškini vaarisa.

Ja muidugi on meil siin alati elanud juute. Juhtusin kord Pärnus ühte hotellituppa juuditariga, kes rääkis, et tema abikaasa tahab kangesti Eestist emigreeruda, aga tema ei taha, sest talle teadaolevalt on tema suguselts Eestis elanud 1700-ndatest ja ta tunneb, et just see maanurk on tema kodu.

Venelane ja nõukogulane ei ole üks ja sama

Meie suurim rahvusvähemus on teadagi venelased. Nemadki on siin elanud mäletamatutest aegadest saadik, nagu näiteks kaupmehed hansalinnades ja vanausulised Peipsi veeres. Pärast Oktoobrirevolutsiooni ja punaste pealejäämist kodusõjas taganes meile üle piiri sadu valgekaartlasi, kellest paljud liikusid edasi lääne poole, aga nii mõnedki jäid siia ja nende järeltulijad elavad siin tänaseni. Kas peaksin rõhutama, et sõbralikult?

Me oleme olnud ikka väga mitmekultuuriline piirkond, mida kinnitab ka ennesõjaaegne kultuur­autonoomia seadus. Eesti Vabariik oli ainus riik, kus midagi sellist tehti. Suurimat teadaolevat rahvustevahelist konflikti Eestis pärast Jüriöö ülestõusu on kirjeldanud Oskar Luts oma «Kevades», kus läksid kiskuma saksa ja eesti poisid, mis ometi ei takistanud nii mõnelgi baltisakslasel Vabadussõjas Eesti poolel kaasa löömast.

Me oleme siin sajandeid kõrvuti hästi hakkama saanud ja need, kellega me enam hakkama ei saanud, polnud rootslased, sakslased, tatarlased ega venelased, vaid nõukogulased. Andku nende järeltulijad mulle nüüd andeks, sest nemad pole tõesti milleski süüdi, aga see ebamäärane, rahvusetu ja juurtetu, harimata seltskond, kellega meid järgmise poolsajandi jooksul üle ujutati, seostus meile paratamatult okupatsiooni ja okupantidega. Nii et kui meil lõpuks õnnestus Nõukogude Liidust lahku lüüa, oli allasurutud vaenulikkuse väljapurskumine rahva loomulik reaktsioon. Jumal tänatud, et see jäi verbaalsele tasemele, kuigi oleks võinud minna ka verise arveteõiendamiseni.

Ei saa salata, et paljud eestlased, mina nende hulgas, lootsid, et kohalikud venelased tormavad tagasi Venemaale sellise kiiruga, et Narva sillale tekib ummik. Seda ei juhtunud. Siit ei tahtnud lahkuda isegi erusõjaväelased ega teenistuses sõjaväelaste naised, kellest paljud pigem lahutasid, kui lahkusid. Miks?

Suuremeelsus ei tee paha

Rääkisin 1990-ndate algul ühe sellise prouaga ja küsisin seda temalt otsesõnu. Ta rääkis, et on pärit Uuralite kandist, abiellus sõjaväelenduriga ja pidi koos temaga elama rändurielu. Ta ei olnud vaimustatud, kui tuli korraldus kolida Haapsallu, kus ta veetis mitu aastat, unistades ajast, mil jälle koju pääseb. Ja siis ühel hetkel, kui ta Moskva raudteejaamas Siberi-suunalist rongi ootas, tundis ta, kuidas ei suuda enam taluda mustusest haisvat vaksalit, häälekaid räpaseid pirukamüüjaid ja üleüldist ebaviisakust. Eestis oli kõik teisiti ja ta tundis, et Venemaa on talle võõraks jäänud. Nii jäi temagi lastega Eestisse, kuigi võõrast vormi kandev abikaasa pidi lahkuma.

Mis me siis räägime nendest inimestest, kes on siin sündinud või kelle vanemadki on siin sündinud. Kõigil pole Venemaal enam sugulasigi. Neid ei seo selle riigiga enam midagi ja neid kunagise okupatsiooniga siduda on ilmselgelt ülekohtune. Eesti ongi nende kodumaa, meeldib see meile või mitte. Pigem võiks see meile meeldida, sest nii, nagu kunagi ütles üks vene proua, kui küsiti, miks ta oma joodikust meest maha ei jäta, et seda tõbrast ta juba tunneb, aga ei tea, milline võib olla järgmine. Palun vabandust, see ei kõlanud eriti taktitundeliselt, aga äkki võiksime asjasse niimoodi, jõhker-pragmaatiliselt, suhtuda vastastikku? Igatahes ei usu ma oma kõrvu, kui kuulen jälle raadiost vihaseid vanahärrasid, kes oleksid kohe nõus suvalise käepärase relvaga venelasi ründama.

Ametlik integratsiooniprotsess ja tegelik integreerumine on kulgenud täiesti oma radu pidi. Mul pole aimugi, kui suur osa on olnud nendel aeg-ajalt linnapilti ilmunud integratsiooniplakatitel selles, et näiteks Haapsalu viimane venekeelne lasteaiarühm suleti möödunud sügisel ja venekeelne kool vaagub hinge. Mitte et siin enam venelasi poleks, vaid nad panevadki oma lapsed eestikeelsetesse koolidesse. Ja kas pole armas, kui läbinisti venekeelsete perede lapsed lõpetavad eesti gümnaasiumi medaliga, sest see tähendab, et nende eesti keel peab olema perfektne. Samas pole ma kindel, et see on tingimata ja ainult hea, sest see, kui kohalikud venelased kõigest hoolimata ka edaspidi oma kultuuri ja keele säilitavad, teeb meid ainult rikkamaks.

Tulles tagasi alguse juurde, siis kelle poole pöörab meie kohalik venelane relva, kui idapiiri tagant peaksid jälle vaenuväed sisse marssima? Ta ütles, et nende poole, kes sihivad tema lapsi. Seda on mõistlik meeles pidada.