Järelhüüe: Rahvarinde ideoloogi lahkumine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ülo Kaevats

FOTO: Peeter Langovits

In memoriam Ülo Kaevats (29.09.1947 – 30. 01. 2015)

«Tunnistan, ja siin vist ei ole ma ülemäära emotsionaalne: olen veerand sajandit üleva uhkusega endas kandnud tunnet, et mu elus on olnud see erakordne õnn olla Balti rahvaste vabadusvõitluse läbi aegade suurima aktsiooni-idee sünni ja teokstegemise vahetus läheduses! Koguni selle masinavärgi sees. Olen tänulik saatusele, et kuulun põlvkonda, kelle parimas eas esindajatel oli võimalus eestvedajatena oma rahvas jälle vabaks võidelda. Targalt. Vaid vähestele filosoofidele saab raskepäraste raamatute lugemise ja kirjutamise – so inimkonna suurvaimudega dialoogi pidamise ja vaimus mäslemise kõrval - osaks vana ühiskonnakorra hävitamises ja uue loomises täisväeliselt, praktiliselt, kaasa lüüa!»

Need sõnad on kirjutanud Balti keti 25. aastapäeva puhul 23. augustil 2014 siinsamas Postimehes  Eestimaa Rahvarinde eestseisuse liige ja programmitoimkonna juht Ülo Kaevats. Sügava õiglustundega mõtleja, õpetlane, riigimees. Neist sõnadest on saanud nüüd ka tema hüvastijätt  eluga. Üks kunagise rahvaliikumise mastimändidest on murdunud. Eas, milles  temalt oleks võinud veel oodata mälestusi ja üldistavaid käsitlusi, kaasakõnelemisi Eesti  ühiskonna tänases ja homseski päevas. Hävitav haigus võttis enneaegselt selle võimaluse.

Kuluks mitu lehekülge, et üles lugeda kõiki nõukogusid ja toimkondi, mille liikmeks füüsiku haridusega teadusfilosoof, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Kaevats on olnud. Siin mainitagu vaid TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi, filosoofia õppetooli juhatamise  ning professuuri (1999 – 2011) kõrval  tema panust Eesti Entsüklopeedia peatoimetajana 1989 – 2000 ja riigisekretärina 1992 – 1995. Mõtteliste mudelite uurijana oskas Kaevats ühiskondlikes protsessides näha nii alternatiive kui ka kompromisse. Aga tema tõeline anne oli ideede õige ja täpne sõnastamine. Sellisena läheb ta Eestimaa Rahvarinde ajalukku. 1988. aasta kuuma suve ja sellele järgnenud sügise jagasin Ülo Kaevatsiga  ajakirja Vikerkaare toimetuse nõupidamisruumi. Kaevats oli Rahvarinde programmi üks kokkukirjutajatest ja seal see ka sündis. Tema toimetajasilma ja käe alt käisid läbi kõik Rahvarinde dokumendid. Nii jätkus see kuni Rahvarinde tegevuse lõpetamiseni 1993. Selle kõrval oli Kaevats aga ka asendamatu läbirääkija, suhtekorraldaja ning kus vaja, seal ka lepitaja. Ta oli igas mõttes sillaehitaja. On südamest kahju, et nüüdsest tuleb leppida temast rääkides mineviku vormis. Aga nagu ta isegi öelnud, võime üksnes olla tänulikud, et ajalugu meile  sellised võimalused ja hetked on kinkinud. See teadmine lohutagu Ülo Kaevatsi omakseid, sõpru, kolleege, kõiki ta põlvkonnakaaslasi, kes on osalenud Eesti tagasitoomisel koju.

Eestimaa Rahvarinde eestseisuse nimel

Rein Veidemann
 

Tagasi üles