Ministeerium Kärmasega kõuriku loos ühele meelele ei jõudnud

Täna toimunud ümarlaual arutati "Pealtnägija" 28. jaanuari saadet käitumisprobleemidega poisist.

FOTO: Liis Treimann

«Pealtnägija» saatejuht Mihkel Kärmas ja ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk istusid täna ühe laua taha koos haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi töötajatega, kellel on etteheiteid 14-aastase käitumishäirega poisi loo kohta.

Mihkel Kärmas on just saabunud välislähetusest, ja ehkki ta on teadlik kodumaal tekkinud järelkajast «Pealtnägija» loole, on tal enda sõnul süda rahul. Pärast loo eetrisse laskmist on tema sõnul tekkinud neid, kes tahavad aidata. Tänagi kohtus probleemse poisiga tegelenud lastekaitsetöötaja uute spetsialistidega, kelle oli läkitanud sotsiaalministeerium — pärast seda, kui lugu avalikkuse ette jõudis. «Poiss on teravama luubi all kui kunagi varem, kas oleksite tahtnud, et asjad oleks samamoodi edasi kulgenud?» küsib Kärmas, kellel on sotsiaalministeeriumis kaasas mitme samalaadse juhtumi kirjeldused.

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Janar Holm, sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske, sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonijuht Kristel Abel, laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai ja sama osakonna nõunik Joanna Paabumets seda rahulolu ei jaga.

Neil on mure ja etteheited. Need on nädal aega mõtetes keerelnud, mistõttu on kohtumine emotsionaalne.

Miks öeldi saates välja 14-aastase poisi kodukoht, ema, kool, lastekaitsetöötaja, nimetati poisi tervisehäire? Kuidas peaks laps nüüd edasi elama, kui kogu kodukant teab täpselt, mis probleem tal on? Miks unustati loo huvides ära konkreetse lapse huvid? Miks ei pöördutud küsimusega sotsiaalministeeriumi poole? Kantsler Priske alustab vestlust küsimusega, miks nimetas Kärmas poissi Eesti halvimaks lapseks, 14-aastaseks pätiks.

«Mina nimetasin teda Eesti kõige halvemaks koolipoisiks, pidasin silmas seda, et ta pole pikalt koolis käinud,» põhjendab Kärmas.

Joanna Paabumets küsib, miks varjab «Pealtnägija» oma naiste kallal vägivallatsenud meeste nägusid, nii et neid poleks võimalik ära tunda, kuid probleemse lapse puhul ei peeta seda vajalikuks. «Miks kaitsete täiskasvanud peksjaid rohkem kui haige lapse huve? Mul on siiralt kahju sellest lapsest,» ütleb Paabumets.

Ei teeks lugu oluliselt teisiti

Priske arvab, et ilmselt on täiskasvanud vägivallatsejate puhul ajakirjandusel rohkem põhjust karta kohtuasja, kuid 14-aastane oma õiguste kaitseks kohtusse ei lähe. Ta paneb ajakirjanikele südamele, et nood arvestaks just praegusel sotsiaalmeediaajastul rohkem laste huve, sest jagub lapsevanemate postitusi, kus näiteks küsitakse annetusi või kritiseeritakse kedagi. «See on teema, millest peab rääkima. Me ei ootagi puhtsüdamlikku kahetsust, ei oota isegi tunnistust, et midagi on valesti tehtud. See tuleb lihtsalt teadmiseks võtta.» 

«Kui ma peaks loo uuesti tegema, siis ma ei teeks seda oluliselt erinevalt. Võib-olla tooksin vähem näiteid, ei kasutaks nii tugevaid sõnu,» ütleb aga Kärmas, kes on veendunud, et teatud identifitseerimine oli vajalik, et lool mõju oleks. «Varjud seinal ei oleks saanud nii laia vastukaja,» selgitab Kärmas, kelle sõnul kaalub iga ajakirjanik ise, mis alustel ja kelle ta oma loos anonüümseks jätab ja kes peaksid oma nägu näitama. Ta toob näiteks Rasmus Vesiloo kaasuse, kes mõisteti kohtus süüdi elukaaslase Triin Tulevi peksmises. «Mida konkreetsem lugu, seda rohkem läheb see korda.»

Kärmase põhiline seisukoht on, et kogukond juba teadis lapse probleemidest – ta paistab nendega nagunii silma. Tema meelest on ajakirjandusel keeruline kajastada lugu nii, et kõik sellega rahul oleks, sest lapsele võib ju kahju tekkida ka sellest, kui ta kõigi jaoks anonüümseks jääb, kuid ise end loos ära tunneb.

«Praegu jääb mulje, et kõik on talle selja pööranud. Last tuleb toetada loo juures,» arvab aga laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai.

Teine oluline põhjus, miks Kärmas selle loo üldse tegi, oli tema sõnul see, et probleemist olid nõus rääkima nii kooli direktor kui ka lastekaitsetöötaja, kes tõstsid käed üles ja ütlesid, et ei oska enam midagi teha.

«Kui ema oleks olnud ainus, kes sellest oleks tahtnud rääkida, poleks lugu sündinud. Lastekaitsetöötaja ja direktor andsid selleks signaali,» lisab Kärmas, kelle väitel jäeti palju detaile välja, ka terviseandmeid kajastati osaliselt.

Ministeeriumi väitel oli aga lastekaitstöötaja ema veennud, et too ei pöörduks meediasse.

«Kas teie üldse olete selle pere olukorraga kursis?» küsib Kärmas ametnikelt. «Seal on kolm väikest õde, kes elavad sõjatandril. Kas keegi nende õiguste kaitse kohta küsis? Valida oli vaid halbade valikute vahel,» lisab ta.

Kärmase sõnul olidki just poisi terrori all kannatavad õed loo tegemise ajendiks. 

Korra juba ministeeriumi poole pöördunud

Ministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai tunnistab, et ministeerium on olnud kontaktis sotsiaaltöötajaga. «Aga me ei saa konkreetset juhtumit kommenteerida,» lisab Lai, kes nendib siiski, et tegelikult ei ole kõik võimalused selle probleemse poisi puhul veel kasutatud.

«Siin saab veel tegelikult asju teha,» ütleb Lai, kelle meelest oleks saatetegija pidanud pöörduma ka sotsiaalministeeriumisse. «Mul ei ole otseselt etteheiteid sotsiaaltöötajale, aga kui kohalik omavalitsus jääb hätta, siis tuleks pöörduda sotsiaalministeeriumi poole, 2016. aastast sotsiaalkindlustusameti poole,» lisab Lai. Tema sõnul on praegu katsetamisel projekt, mille raames hakkavad erispetsialistid just selliste probleemsete noorte ja nende vanematega kui erijuhtumitega tegelema.

«Meie poole pöördumine oleks palju kiirema lahenduse toonud,» lisab ka Marika Priske.

Kärmas ütleb aga, et lastekaitsetöötaja pöördus mullu kevadel ministeeriumi poole, kuid ei saanud abi. Abipalve ei läinud küll otse laste ja perede osakonda, kuid seda ei saadetud maja sees ka edasi.

«Pärast sotsiaaltöötajaga rääkimist sain aru, et ei ole mõtet pöörduda sotsiaalministeeriumi poole,» ütleb Kärmas.

Kokkuvõttes tunnistab Priske, et sotsiaalsüsteemi on õiglane kritiseerida, see ei toimigi kohati nii, nagu peaks. «Meie saime teenitult kriitikat,» nendib Priske.

«Kitsaskohtadest tuleb rääkida, meie saame sellest tagasisidet, kuid ei tohi kahjustada lapse huvi,» ütleb ka Anniki Lai. Ametnikud leiavad, et teemapüstitus oli küll õigustatud, kuid probleemi oleks saanud ka kajastada nii, et konkreetne laps seetõttu ei kannata.

Kärmas aga leiab kohtumise lõpus endiselt, et lapse osaline identifitseerimine oli tema meelest õigustatud ja kaalutletud.

ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes arutelu juures oli pigem kuulaja rollis, leidis siiski, et «Pealtnägija» oleks võinud avaldada vähem detaile konkreetse poisi kohta ja pööranud suuremat tähelepanu süsteemiveale. «Tulevikus on see põhimõte, millest lähtuda,» lisab Tammerk.

Tagasi üles