Suhtekorraldaja Ott Lumi hinnangul oli president Toomas Hendrik Ilvese tänavune vabariigi aastapäeva kõne varasemast kujundite rohkem, ent sellegipoolest olid kõnes erinevad rõhuasetused igati tasakaalus.
Ott Lumi: presidendi kõne oli maitsekalt tasakaalus
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
24. veebruar 2015, 20:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võinuks näiteks peljata, et tugeva välispoliitilise arvamusliidrina unustab president Ukraina ja julgeoleku kõrval sisepoliitika, kuid seda ei juhtunud. Kõne liinid olid maitsekalt tasakaalus,» ütles Lumi Postimehele.
Küll aga torkas suhtekorraldajale silma selle aasta kõne kujundirohkus, mis ei ole tema hinnangul Ilvese kõnede puhul just tüüpiline. ««Eesti on meie viimne linn», «Sõja peategelane on vale», viide chamberlainidele, «ei olnud meie ees üht Arkaadia teed» jne - tugevalt laetud kujunditest kõnes puudust ei olnud. Kujundirohke kõne risk on alati klišeedesse laskumine, aga kõne struktuur kandis kujundid siiski kenasti välja. Kõne üheks kulminatsiooniks oli kindlasti tagasipöördumine eelmise aasta kõne juurde,» märkis Lumi.
Lisaks tõi ta välja, et president pidas vajalikuks täiendavalt selgitada ja rõhutada eelmise aasta kõne tuummõtet «mis on meid siia toonud, ei vii meid edasi». «Sellest mõttearendusest kerkinud kujund «iseolemise mõte on olla ise, mitte saada kellekski teiseks» oligi ehk selle aasta kõne mõtteline keskpunkt,» arvas Lumi.
Suhtekorraldaja sõnul oli kõne juures maitsekas, et sisepoliitikast rääkides hoidus president valimiste eel konkreetsetest osundustest ja torgetest, keskendudes paarile ideoloogilisele printsiibile, mida valitsemisel peaks arvestama. «Siinjuures andis president tugeva sõnumi ülereguleerimise trendi vastu. President sõnastas üsna selgelt,et tema usub ühiskonda rohkem kui riiki,» ütles Lumi.
Samas aga tõi Lumi välja, et haridusest rääkides kippus president oma varasemaid kõnesid kordama, kuid tees, et hariduspoliitikas peaks riik vastutuse võtma, oli suhtekorraldaja hinnangul selge poliitiline sõnum.
«Oli ka paar aspekti, mis minu maitse kohaselt üldiselt tugeva kõne ansamblist välja langesid. Kujundi «teistkorda oleme teinud paremini» mõjus tõtt öelda üldiselt tugeva ja isegi heas mõttes esseistliku kontekstis veidi kergemeelne ja eneseimetluslik nüanss. Tõe ja õiguse teemaline osa kõnes oleks võinud olla kompaktsem, läks veidi lohisema. Ristikivi tsiteerimisel põhinev lõpp oli see eest südamlik ja silus mõningad iluvead kenasti ära,» lisas Lumi.