Kolme Aafrikas sündinud, kuid Kariibi mere saarele Martinique`le 17. sajandi lõpul orjaks viidud inimese juured tehti kindlaks DNA uuringuga.
DNA-uuring andis kolmele 17. sajandi orjale kodumaa
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
11. märts 2015, 16:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise uuringu viisid läbi USA Stanfordi ülikool ja Taani Kopenhaageni ülikool, edastab YLE.
Tegemist oli üsna halvasti säilinud inimjäänustega, kuid sellest hoolimata saadi luudest vajalik geneetiline materjal kätte.
Skeletid leiti neli aastat tagasi Martinique´i pealinnast Philipsburgist ühelt ehitusplatsilt.
Sadu aastaid sooja ja niiske kliimaga ala pinnases olnud luud olid väga lagunenud. Teadlased leidsid päritolu kindlaks tegemiseks vajaliku DNA säilinud hammaste juurtest.
DNA uuring aitas teha kindlaks nende tõenäolise sünnipaiga enne, kui neist orjad said. Ilmnes, et kolme orjaks saanu teekond algas tänapäeva Kamerunist, Nigeeriast ja Ghanast.
17. sajandi lõpul surnud kolme orja vanus jäi 25 – 40 eluaasta vahele.
Teadlaste sõnul viitas ka nende hammaste viilimise viis Aafrika sünnikohtadele.
See uuring ei andnud päritolu vaid kolmele orjale, vaid aitas laiendada arusaama pikka aega kestnud orjakaubandusest.
Ajalooallikate andmetel sattus 16. – 19. sajandi keskpaigani orjadeks rohkem kui 12 miljonit inimest. Tegemist on läbi ajaloo suurima sunniviisilise emigratsiooniga.
«Miljonid inimesed rööviti nende kodumaalt Aafrikast ja viidi Uude Maailma. Oleme juba kaua aega tahtnud teha kindlaks, kes need olid, kust nad tulid ja kellega nad tänapäeval suguluses on,» sõnas Stanfordi ülikooli geneetik Carlos Bustamante.
Bustamante on varem uurinud Mehhiko ja Kariibi mere saarte põliselanike algupära ning osalenud Alpide jäämehe, 5300 aastat tagasi mumifitseerunud Ötzi uuringutes.
Martinique`ilt leitud inimjäänuste uurimise rühma juhtinud Kopenhaageni ülikooli teadlane Hannes Schröder nimetas DNAd nüüdisaja arhiiviks, mis võimaldas tungida orjakaubanduse ohvrite minevikku.
«Orjakaubanduse ajaloolisi dokumente on säilinud, näiteks kaupmeeste majandusaruanded ja laevnike logiraamatud. Samas ei ole peaaegu üldse andmeid selle kohta, kust orjad pärit olid,» lausus Schröder.