Sisuturundus

Meie elukeskkonna turvalisus on suurenenud

FOTO: Kalev Saar

Sõnumid vägivallast, liiklusõnnetustest, looduskatastroofidest või uute tehnoloogiate ennustamatutest tervisemõjudest saadavad meid pea igal sammul. See tekitab mulje, justkui elaksime enneolematult ebaturvalisel ajal.

Ometi tõdevad mõned teadlased, et maailm meie ümber on ohutum kui eales varem. Harvardi psühholoogiaprofessor Steven Pinker leiab, et seoses religiooni tähtsuse vähenemisega, eri ühiskonnagruppide otsustusõiguse võrdsustumisega ja vägivalla taunimisega on inimkond aastatuhandete jooksul muutunud rohkem rahu ja turvalisust armastavamaks. Sotsioloogilised andmed võimaldavad täpsemalt hinnata, kuivõrd oluline on turvalisus Eesti elanike jaoks.

Eesti lähimineviku arengud näitavad, et alates taasiseseisvumisest on meie usk elukeskkonna turvalisusesse märkimisväärselt suurenenud: kui 1993. aastal tundis ennast kodukandis ebaturvaliselt 49% inimestest, siis justiitsministeeriumi 2013. aasta ohvriuuringu kohaselt oli ebaturvaliselt tundvate inimeste osakaal 29%. Paigutades Eesti tulemused Euroopa konteksti, selgub 2012. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu andmetest, et kõige vähem (10% kogu elanikkonnast) on ebaturvaliselt tundvaid inimesi Norras, Taanis ja Soomes. Turvatunne on madalaim Bulgaarias ja Venemaal, kus ebaturvaliselt tunneb end 41% ja 38% elanikkonnast. 

Saavutatud turvatunne ei pruugi otseselt peegelduda turvalisusele omistatud väärtuses. Pigem vastupidi: kui kõrgem turvatunne on saavutatud, ei ole see meile enam oluline. Viimasel kümnendil on eestlased olnud ühed oma elukeskkonna turvalisust vähem oluliseks pidavad inimesed Euroopas. Skandinaavlased, sealhulgas rootslased, soomlased ja norralased, hindavad elukeskkonna turvalisust eestlastest veelgi vähem. 

Uuringute kohaselt on kehvemas majanduslikus olukorras, nõrgema ühiskondliku seostatuse (ja mõjuvõimega) ja tervisega inimesed nii sotsiaalmajanduslike kui ka turvariskide suhtes enam haavatavad ja seepärast tunnetavad neid ohte oma turvalisusele teravamalt. Euroopa Sotsiaaluuringu andmed Eesti kohta näitavadki, et vaesemad ja suuremad pered, vähemharitud või kehvema tervisehinnanguga inimesed peavad elukeskkonna turvalisust olulisemaks. Samuti väärtustavad turvalisust enam keskeas ja vanemad (35–64-aastased) elanikud ning vähemusrahvused.

Lisaks inimese sotsiaalsele kuuluvusele mängivad turvatunde loomisel olulist rolli ka institutsionaalsed tegurid. Inimeste usaldus turvalisuse eest hoolt kandvate asutuste suhtes on üks olulistest mõjutajatest ohutunde leevendamisel. Euroopa Sotsiaaluuringu andmed näitavad, et mida enam usaldavad inimesed nii Euroopas kui ka Eestis korrakaitseorganeid, seda vähem oluliseks peavad nad turvalisust. Kuigi isikuvastaste kuritegude, liiklusõnnetuste või tulesurmade arv on Eestis endiselt mõtlemapanevalt suur, on inimeste mure turvalisuse pärast suhteliselt tagasihoidlik. Oma osa mängib selles usk politsei ja hädaabi süsteemi toimimisse. Selles olukorras tuleks näha väljakutset: kõrge institutsionaalne usaldus võib hajutada üksikisiku enda vastutustunnet riskide vältimisel ja vähendada valmisolekut kriisisituatsioonides toime tulla.

    Loe ka neid

    Tagasi üles