Sisuturundus

Tajutud diskrimineerimine ohustab eluga rahulolu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Venekeelsed vastanud on vähem veendunud nii selles, et Eests toimuvad valimised on vabad ja ausad.

FOTO: Liis Treimann

Euroopa riigid on praegu rahvuslikult mitmekesisemad kui kunagi varem – kokku elab neis arvatavasti pisut üle 100 miljoni vähemusrahvusest inimese. 

K

uigi vähemusrahvuste õigused peaksid paljudes riikides seaduste abil kaitstud olema, kaasnevad vähemusrahvuse hulka kuulumisega sageli siiski tõsised sotsiaalmajanduslikud ja psühholoogilised katsumused: riigi enamusrahvusega võrreldes võib vähemustel esineda suuremaid raskusi näiteks tööturule sisenemisel, terviseteenustele ligipääsemisel ja kõrghariduse omandamisel. Seetõttu on vähemusrahvustel paljudes riikides madalamad palgad ning nad kannatavad sagedamini vaimse tervise probleemide käes. Nende tõsiasjade valguses on tähtis küsida, kui heaks nad oma elu üldiselt peavad.

Vähemusrahvad KESKMISEST õnnetumad

Euroopa Sotsiaaluuringu 2012. aasta andmestik näitas üldise üleeuroopalise tendentsina, et vähemusrahvused on oma eluga vähem rahul kui riikide põhirahvusest elanikud. Kui panna uuringus osalenud 29 riiki pingeritta selle alusel, kui suur on eluga rahulolu erinevus enamus- ja vähemusrahvusest inimeste vahel, saab esimese koha Slovakkia, kus suurimaks rahvusvähemusgrupiks on ungarlased. Samuti on rahvuspõhine rahuloluerinevus suur Leedus, kus arvukaimateks vähemusteks on poolakad ja venelased. Eesti asub selles edetabelis kõrgel, 6. kohal. Seega annavad siinsed vähemusrahvused eestlastega võrreldes märgatavalt madalamaid hinnanguid oma üldisele eluga rahulolule. Vähemusrahvus võib tähendada vene, ukraina, soome või ka mõne muu rahvuse esindajat – viimase rahvaloenduse järgi elab Eestis rohkem kui saja esindajaga rahvusi üle kolmekümne.

Siiski ilmnes uuringust, et mitmes Euroopa riigis oli enamus- ja vähemusrahvuste eluga rahulolu tase üsna sarnane, ning kolmes riigis (sealhulgas Venemaal) hindasid vähemused oma rahulolu isegi pisut kõrgemaks, kuigi need erinevused ei olnud statistiliselt olulised. Sellega seoses kerkib esile järgmine küsimus: millistel tingimustel on rahvusvähemusgrupid oma eluga vähemalt sama rahul kui riigi põhirahvus? Riigi objektiivne inimarengu tase ei ole siin määrav, sest rahvusgruppide eluga rahulolu hinnangutes oli lahknevusi ka väga kõrge inimarengu tasemega riikide puhul, näiteks Rootsis. 

VÄHEMUSTEGA tuleb arvestada

Vähemuste eluga rahulolu on enamusrahvusega seda sarnasem, mida paremaks nad hindavad oma üldist terviseseisundit ning mida vähem tajuvad nad oma elukohariigis rahvuspõhist diskrimineerimist. Vähemusrahvuste heaolu on kõrge riikides, kus vähemused tunnetavad oma huvide arvestamist alates riigi seadustest kuni kogukondliku tasemeni. Ent riigi enamusrahvuse heaolu võib harvadel juhtudel vähemuste omast ka madalam olla – näiteks siis, kui vähemusrahvuse hulgas esineb erandlikult palju kõrge kvalifikatsiooniga, näiteks arsti või ettevõtjana töötavaid inimesi, ning samal ajal seisab enamusrahvus ise silmitsi erinevate sotsiaalsete probleemidega, nagu vaesus ja kuritegevus.

Kokkuvõttes mõjub vähemusrahvuste eluga rahulolu hinnangutele positiivselt see, kui nende elukohariigis ennetatakse vähemuste diskrimineerimisega seotud probleeme ja soodustatakse ligipääsu nii vaimse kui füüsilise tervise teenustele. Kuigi ülemaailmastumisega seoses pälvivad tähelepanu eelkõige uusimmigrandid, ei peaks nende kõrval ära unustama ka põliste vähemusrahvuste – Eesti puhul nende hulgas näiteks ingerisoomlaste ja peipsivenelaste – heaolu.

    Tagasi üles