Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rännak väikese vennaga

Mari Tarandi raamat «Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga» on südamlik raamat, kus autor avab enda ja oma väikevenna, Juhan Viidingu, samuti kogu perekonna elu läbi oma mälestuste. FOTO: Erakogu

«Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: milline imeline maa!» (Juhan Viiding, «Elulootus», 1980).



Mulle tundub, et 70ndad, osalt ka 80ndad aastad oli parim aeg olla luuletaja Eestis. Iga öeldud ja kirjutatud sõna pandi tähele, iga sõna tagant otsiti mõtet, tähendust. Ei varem ega hiljem pole siinmail luulekunstile nõnda suurt tähelepanu pööratud.

Eestlased olid sõna otseses mõttes luulemaniakid, Eesti NSV tervikuna oli üks luulevabariik. Kolhoosikontori trepil või väikelinna pargipingil õlut rüüpav parm võis vabalt tsiteerida Loomingus ilmunud tekste, sageli küll õndsas teadmatuses, keda tsiteerib. Tsitaat iseenesest võis olla ka vigane ja moonutatud. Aga see polnudki tähtis. Tähtis oli, et keegi sõnastas midagi, mis tol hetkel oli oluline kogu rahvale.


Iseäranis võimsalt levis luuletaja sõnum vemmalvärsi, aforismi või poplaulu tekstina. Hando Runnel oli teine, kelle looming sel moel vastu kajas. Juhan Viiding oli esimene.

Ja ega neid eriti rohkem olnudki, arvaku Kaplinski, Rummo ja Luik tagantjärele mida tahes. Nii nagu rokkmuusikast teati igal kolhoositrepil, igal pargipingil põhiliselt kaht välismaa bändi: Led Zeppelini ja Deep Purple’it. Või vähemalt kahte nende lugu: «Smoke On The Water» ja «Taevatrepp». Andres Vanapat («Meesterahvad, naisterahvad, need on ainukesed rahvad») ning Black Sabbathit («Paranoid») teati muidugi ka, aga nemad paraku pole selle uurimuse teema.


Mina Juhan Viidingut isiklikult ei tundnud, ehkki oleme paar korda samas ruumis viibinud, ehkki meil oli ühiseid tuttavaid. Kas kirjanik ja lugeja peavad üldse isiklikult tuttavad olema? Mida see annab? Kõik on raamatutes kirjas ja raamatud elavad oma elu. Sõpru ja tuttavaid sajab nagunii ustest ja akendest. Ning mida ümmargusemaks muutuvad klassiku sünniaastapäevad, seda rohkem neid talle sigineb.


Aga teisest küljest: Juhan Viiding jagas oma loomingusse ja eluloosse puutuvaid kommentaare ikkagi häbematult vähe. Mis on loomulikult ilmselge voorus võrreldes tänapäeva jutukate poeetidega, kelle hulgas naljalt enam ei leia ühtegi, kes ei peaks blogi ega annaks häämeelega SL Õhtulehele intervjuud, kui peaks küsitama (aga küsitakse harva, kuna rahvast ei huvita, millega luuletajad tegelevad. Onu Saagim ja Carola Rahvuspark «Nädal aega ilma» on ju märksa intrigeerivam teema). Ning ehkki Viidingust räägitakse ja kirjutatakse ikka, tabab paljusid kõnelejaid avalikkuse ees miski iseäralik kramp justkui varalahkunud Krauklisest kõnelevat scautmaster’it. Ja nõnda me ei saagi teada, kes meie silmad segi lõi, kes võiks nad sirgeks seada, ütleks siinkohal Jüri Üdi kamraad Albert Trapeež.


Mistõttu tuleb Mari Tarandi ettevõtmist kirjutada raamat oma nooremast vennast ainult tervitada. Tervitada ja tähele panna. See on väärt raamat, krambivaba ja detailirohke, pandud kirja Tarandite klanni parimal tasemel. Oluline täiendus kirjandusloole, mis annab väärt taustateadmisi, häid ajastupilte ning portreesid. Südamlik ja soe tekst ei kisu läägelt pidulikuks. Mis me räägime, ikkagi vana hea Keelekõrva-Mari on puldis!

«See siin ei ole Juhan Viidingu elulugu, vaid pigem mälestusteraamat. Ma kirjutan Juhani lapsepõlvest ja noorukieast, ajast, mil olin lähedal ja mida ma kõige paremini tunnen. Kirjutan meie perest ja kodust, pinnasest, kus tulevane luuletaja kasvas. Juhan on minust seitse aastat noorem ja me elasime ühiste seinte vahel, kuni Juhan oma pere lõi. See on see ajalõik, milles ma liigun, aga lähen ka veidi kaugemale tagasi, esivanemate ja juurtemaale,» määratleb autor oma positsiooni ja eesmärgid.
«Ajapildi sees» on niisiis ühe perekonna lugu – jutustus Paul ja Linda Viidingust, nende lastest ja esivanematest, sugulastest, sõpradest ja tuttavatest.

Tegevuspaigad on kõigile tuttavad: Tallinn, Peedu, Laulasmaa, Valkla, Sangaste, Otepää. Ometi võib siit kooruda üllatavat. Mina näiteks ei teadnud, et Juhan Viiding on terve õppeveerandi Otepääl koolis käinud. Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää. Või et ka Viidingute suguvõsal on olnud pistmist Sangaste krahvi von Bergiga, sellesama hullu sordiaretajaga, kelle sekretärina oli minu kadunud vanatädil au nooruspäevil töötada.


Mari Tarand näitab, mil viisil perega seotud inimesed (vedurijuhist vanaisa, onu August, tädi Anna, kunstnik Märt Laar-man, psühhiaater Vaskova, tartlane Kolla Kobla, kel akna taga ripub vobla, ja teised) elavad edasi Juhan Viidingu luules, see on peen ja elegantne analüüs, millesarnast pole lugenud ühegi n-ö elukutselise kirjandusteadlase sulest. Selle väärtust Viidingu luule retseptsioonile ei saa alahinnata.


Omaette teema on varem trükis ilmumata luuletuste avaldamine. Niisuguseid tekste leidub fännide rõõmuks raamatus päris palju. Mu meelest on nad teose kontekstis igati omal kohal. Aga las parem vastab õde ise: «Siinkohal küsin endalt, kas algaja visandite äratrükkimine on õigustatud, kas lisab see midagi luuletaja portreele? Nüüdseks on ammugi teada Juhan Viidingu nõudlikkus oma töö ja loomingu vastu, tema täiusepüüe. Vahest siiski peegeldavad need suleproovid mõne kujundi või mõtte iganemist veel enne, kui tekkisid avaldamisküpsed luuletused.» Täpselt nii ongi.

Iga perekonna elus tuleb ette erinevaid aegu, pühapäevad vahelduvad argipäevadega, emotsioonid ei lase end valitseda, koguneb pingeid. Neistki asjadest, isiklikest ning intiimseist, on tarvis kõnelda, et pilt inimese kujunemisest ei jääks poolikuks. Tarandil jätkub huumorimeelt, elutarkust ja stiilitunnet, et leida õigeid sõnu.


«Siin lõpeb mu rännak väikese vennaga käekõrval. /---/ Aga mina ei taha lasta Juhani käest. Me läheme ikka edasi piki randa üle heliseva luiteliiva ja «Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,/ igavese päikese võrsuv and,» paneb autor loole punkti.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni on helevalge, IGAVENE JUUNI, lisab endine luulevabariigi kodanik, kes elab paljudes meist ikka veel.

Raamat


Mari Tarand


«Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga»

Ilmamaa, 2008


272 lk

Tagasi üles
Back