Tugev kodanikuühiskond tähendab tugevat riiki, sest aitab riigil teha läbimõeldud, läbiarutatud ja mõistlikke otsuseid, kirjutab siseministeeriumi kodanikuühiskonna valdkonna nõunik Marten Lauri.
Marten Lauri: milleks meile kaasamine?
/nginx/o/2018/11/08/11558532t1he323.jpg)
5. aprill 2015, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis oleks, kui teaksite, et teid ja teie käekäiku puudutavaid teemasid arutatakse, kaalutakse ja otsustatakse ilma, et teie sellest üldse teadlikud oleksite? Või kui teile saadetakse ports materjale, millele oodatakse teie ja teie sõprade koondatud ja korrektselt vormistatud kommentaare ülehomseks? Küllap ei tundu eriti mõistlik, aga just see on üks oluline teema, mis kerkis üles «Kodanikuühiskonna arengukava 2015-2020» arutlusel.
Enam kui 300 inimese osalusel sündinud ja veebruaris valitsuses heaks kiidetud arengukava suunab kodanikuühiskonna arengut järgneval kuuel aastal. Eesti jõudsalt arenenud kodanikuühiskonnal on edasiminekul kaks peamist takistust. Ühelt poolt kodanikuühenduste vähene osalemine oluliste otsuste tegemises, teisalt nende kesine majanduslik toimetulek.
Otsused ilma minuta
Otsustajad, sageli tahtest, leidlikkusest või ajapuudusest tingituna, ei tähtsusta sihtrühmade kaasamist piisavalt. See omakorda väljendub hilises kaasamises või meeletus infohulgas, millest end läbi närida on keeruline. Kuid just koostöös sündinud otsus on tõenäoliselt läbimõeldum, kvaliteetsem ja osalistele vastuvõetavam kui kabinetivaikuses kirjapandu.
Kord ühel konverentsil püstitas üks tunnustatud ühiskonnategelane retoorilise küsimuse: «Kui me kogu aeg kaasame, siis millal me oma päris tööd teha saame?» Vastus peitub aga selles samas küsimuses – kaasamine ei ole ega peagi olema eesmärk omaette, vaid üks meetod mitmest, et aidata sihtrühmal neid puudutavates otsustes kaasa rääkida ja koostööd teha.
Uue arengukava kohaselt on plaanis edasi arendada e-osalemise kanaleid nagu osale.ee ja eelnõude infosüsteem, et need oleksid Eesti elanikele mugavamad ja selgemad kasutada. Nii on kõigil Eesti elanikel võimalik jälgida oma osalusvõimalusi erinevates otsuste tegemise etappides.
Riigikantselei eestvedamisel on kavas katsetada uudseid koostöövorme ja osalusmeetodeid, et muuta osalemiseks vajalik info kättesaadavamaks ning protsessis osalejaid selle kaudu tugevamaks. Nii on võimalik tekitada osalemise vastu huvi ka neil, kes seda siiani pole harjunud tegema.
Räägime rahast
Kodanikuühiskond on mitmekesine – õhinapõhiselt tegutsejate kõrval on hulk selliseid organisatsioone, kes tegelevad oma sihtrühma huvide eest seismise, teenuste osutamise või toetuste vahendamisega. Kõik nad on ühtmoodi olulised ja kõigi puhul on tähtis teema, kuidas kodanikuühendused enda rahaasjadega toime tulevad.
Viise, kuidas aidata kaasa, et kodanikuühendused oleksid tugevad ja saaksid täita oma rolle – näiteks ennetada või lahendada ühiskondlikke probleeme või osaleda otsuste tegemises ja elluviimises – on mõistagi erinevaid. Et kodanikuühendused saaksid ellu viia ühiskonnale olulisi algatusi, on tähtis jätkata nende tegevuse toetamist. Suurt tähelepanu tuleb pöörata rahastamise läbipaistvusele ja selle võrdsele ligipääsetavusele. Rahastaja peab saama olla kindel, et iga toetusteks eraldatud euro läheb tõesti selleks, milleks plaanitud.
Teine teema, milles kodanikuühiskonna arengukava aruteludel kokku lepiti, on keskendumine sellele, et aidata kodanikuühendustel olla sõltumatum avalikust rahast. Selleks tuleb otsida võimalusi senisest rohkem ise tulu teenida. Olgu see siis seotud annetuste kogumise, teenuste osutamise, toodete müügi või millegi neljandaga, ei olegi siinjuures nii oluline. Selleks loob Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik riigi toel internetikeskkonna, mis aitab kodanikuühendustel mõõta ning kommunikeerida enda tegevuse mõju. See omakorda aitab kaasa uute toetajateni jõudmisele.
Lisaks hakkab siseministeerium koos sotsiaalministeeriumiga tegelema kodanikuühenduste omatulu teenimise võimekuse arendamisega, mille tulemusel valmivad lähiaastatel muuhulgas õppematerjalid või praktilised töövahendid kodanikuühendustele. Oluline on keskendumine ka õiguskeskkonna kujundamisele, sest see on oluline mõjutaja nii annetuste kogumisel, vabatahtlike kaasamisel kui sotsiaalse ettevõtlusega tegelemisel.
Ma kirjutan kahe käega alla sellele, et riik peaks toetama kodanikuühendusi, et koos suuri eesmärke ellu viia, ent mida rohkem kodanikuühendused ise (lisa) otsivad, seda vabamad käed neil selle raha kasutamiseks on. Mida vabad käed, seda rohkem arvamusfestivale, teemeärasid, toidupanku ning muid olulisi ja vajalikke algatusi me saame.
Muide, hiljuti Arhitektuurikatlas toimunud kogukondade hetkeseisu uuringu tulemusi tutvustades küsiti arutelus, kas tugev kodanikuühiskond tähendab nõrka riiki. Vastasin küsimusele siis ja vastan ka praegu, et vastupidi – tugev kodanikuühiskond aitab riigil teha läbimõeldud, läbiarutatud ja mõistlikke otsuseid. Ja see ongi tugeva riigi üks tunnus.