«Pealtnägija»: surnud ema arvele mitu aastat laekunud pension tõi tütrele kaela kohtutäituri

Georgi Beltadze
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet

Kurioosne, aga tõsi - aastas avastatakse kuni 50 juhtumit, kus riik maksab eksikombel pensioni surnule. Ja mõnikord aastate kaupa. Just nii juhtus teiste seas pahaaimamatu Maardu prouaga, kelle ema arvele saadeti raha veel neli aastat pärast siit ilmast lahkumist. Aga selle asemel, et vabandada ja viga viisakalt klattida, saatsid ametnikud tütrele kaela kohtutäituri, ilmneb alljärgnevast «Pealtnägija» loost. 

Antonina Vassiljeva kodu Tallinna külje all Irus vajaks perenaise väitel kõpitsemist. Sest nõukogude ajal ehitati see kõigest sellest, mis kätte juhtus ja seetõttu päris talve üle elada on seal veidi keeruline. Ehkki endine ajalooõpetaja rabab nüüd pensionärina veel kõrvalt tööd teha, ei ole lootus seal midagi kapitaalset ära teha just roosiline. Eriti veel nüüd, kui riik ja kohtutäitur nõuavad proualt ligi 16 000 eurot. Summat, mis võtab igal pensionäril jalad värisema ja pisara silma, vahendas ERR Uudised.

Millest siis tekkis selline lühis, mis on ühe Maardu proua viinud ahastuse äärele? Miks ei suuda täiskasvanud inimesed juba poolteist aastat rahulikult omavahel ära lahendada probleemi, mis nüüd on paisunud tõsiseks jamaks? Ja kas sellel lool on nüüd mingi mõistlik lahendus, mis päästaks ühe tubli kodaniku hiigelnõudest? See lugu algab Antonina Vassiljeva ema Hilda surmast 2009. aasta suvel.

Loomulikult teavitab iga lähedane sellest riiki. Just täpselt nõnda talitas ka Antonina kohe pärast seda, kui viimased elukuud tema juures Maardus elanud ema Hilda 2009. aasta suvel suri. Antonina sõnul sai ta Maardu linnavalitsusest surmatunnistuse, läks seejärel sotsiaalosakonda ning sai matusetoetust.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Antonina ei saanud Maardu linnavalitsusest mitte ainult matusetoetust, vaid juba järgmistel päevadel ehk 2009. aasta juulis, tehti Eesti rahvastikuregistrisse selge kanne, et Eesti kodanik Hilda Jõgisalu ei ole enam elavate kirjas.

Ja siis, 4 aastat ja 3 kuud pärast ema surma, tuli Antoninale äkki sotsiaalkindlustusametist kiri, kus oli kirjas, et ta peab pärijana tagastama üle 14 200 euro. Ühesõnaga – 2013. aasta septembris avastas sotsiaalkindlustusamet äkki, et juba neli aastat varem surnud Hildale on kogu see aeg makstud Swedpanga arvele pensionit.

Sotsiaalkindlustusameti välishüvitiste üksuse nõuniku Kadri Tomingase sõnul tuli see välja makseandmete kontrollimise käigus. «Kui see avastati, siis tegime päringu, et kas seal võib olla viga, et kuidas see võimalik on. Siis saime oma infosüsteemi halduritelt andmed, et need andmed, mis meil kajastuvad, on õiged. Rahvastikuregistris on kanne 2009. aastast, aga miks ta meie süsteemi ei tulnud, sellele mul täna vastust ei ole,» ütleb Tomingas.

40-50 juhtumit aastas

Teeme väikse vahepõike ning tõmbame korraks pildi laiemaks. Kuna järjest enam eestlasi kolib välismaale elama, on surnud inimestele pensioni maksmisest saamas järjest tõsisem probleem. Aastas avastatakse 40-50 juhtumit. Suur osa neist tuvastatakse kohe pärast kodaniku surma. Kuid on ka juhtumeid, mis tulevad päevavalgele aasta või kaks hiljem.

Kadri Tomingase arvates vajalik info lihtsalt ei liikunud sinna, kuhu vaja. «Inimene tegi selles mõttes õigesti, et ta pöördus kohaliku omavalitsuse poole, aga see info ei jõudnud meie süsteemi selliselt, et pensioni väljamaksmine oleks isikule lõpetatud.»

Kõik see on arusaadav, vahel lihtsalt juhtub. Kogu selle loo uba on aga selles, kuidas riik lahkunule alusetult makstud 14 000 eurot tema tütrelt neli aastat hiljem tagasi küsis. Kui sotsiaalkindlustusamet vea avastas, siis saadeti Antoninale 2013. aasta sügisel lühikene teade, et tütar maksaks surnud ema pensioni riigile tagasi. Antonina sõnul ei saanud ta siis aga üldse aru, miks talle kirjutatakse ja mida temalt tahetakse, sest tema polnud ema pärija! Viimased kaheksa aastat oli ju ema Hilda elanud koos vennatütrega Soomes ning seetõttu ei teadnud Antonina ei ema pensionist ega pangaarvetest mitte vähimatki.

«Soomes seal elab minu vennatütar, tema seal natuke tegeles sellega ja ütles, kuule, seal jäi tal [Hildal] jääk 40 eurot või midagi sellist. Ma siis ütlesin, et milleks ma lähen pärima, kui pärimistasu on väga kõrge, et maksab nagu 200 EUR-i, aga maksta 200 EUR-i, et minna pärida seda 40 EUR-i... Ja niimoodi see jäigi,» meenutas Antonina.

Antonina leidis, et tema ei ole milleski süüdi, tema on ema surmast riigile juba teatanud, ja ei pea tagasi maksma raha, millest tal pole aimugi. Ja kuidas ta saakski, kui ta pole pärija ega pääse ligi surnud ema arvele. Seetõttu Antonina esimesele kirjale ei vastanud.

Kui tuli teine kiri, siis Antonina helistas ametnikele. «Telefoni teel seletasin, et jätke mind rahule, mida te mind üldse piinate, et millest üldse on jutt. See, et on mingi aps, siis ise vastutage selle apsu eest,» meenutas naine.

Sotsiaalkindlustusameti positsioon on, et tekkinud veas on küll riik süüdi, aga pensionit ei oleks neli aastat surnud inimesele makstud, kui tütar oleks rohkem pingutanud. «Kui ta pöördus kohalikku omavalitsusse, oleks ta võinud ka täiendavalt saata e-posti teel lihtsa teavituse sotsiaalkindlustusametile või kui ta oleks pöördunud panka, palunud pangal sulgeda surnud pensionisaaja konto, siis ka see info oleks tulnud meile kiiremini ja seda pensioni ei oleks nii kaua ja nii suures summas välja makstud,» selgitab Tomingas.

Küsimusele, kus see kirjas on, kuhu peaks pöörduma, kui mu lähedane ära sureb, vastas Tomingas, et seaduses sellist sätet ei ole. «Ehk et see on nüüd iga inimese sisemine teadmine, et ta võiks muidugi, kui ta pöördub kohalikku omavalitsusse, siis ta võiks sealt ka ametnikelt küsida,» teatab ametnik.

Antonina Vassiljeva kinnitab aga, et Maardu osakonnast ei öeldud talle, mida ta veel peaks tegema.

Küsimusele, kuidas on võimalik, et 2009. aasta suvel teatad sa riigile, et ema on surnud, aga riigi teine ots pole seda neli aastat teada ei saanud, vastab Tomingas, et tema sellele vastata ei oska.

Antonina väidab, et ta helistas ja palus, et ta rahula jäetaks. Sotsiaalkindlustusamet aga saatis kirju edasi. Need muutusid ajas järjest nõudlikumaks ja Antoninal sisuliselt kästi hakata oma ema pärijaks - algatada pärimismenetlus, maksta selle eest 200 eurot ning surnule makstud pension Swedbank-ist ära tuua.

Mängu tuleb kohtutäitur

Kes kellele ja mitu korda helistas ja mida räägiti, pole mõtet siin hakata lahkama, sest naiste jutt on erinev. Oluline on, et selle aasta hakul jõudis lugu vahefinišisse - et oma raha kätte saada, andis riik kodaniku kohtutäituri kätte. Antonina punnis küll vastu ja lappas seadusi, aga lõpuks algatas ta sundseisus pärimismenetluse. Et pangast riigi vea tõttu alusetult makstud pension sealt kätte saada, läheb see lugu naisele nüüd kokku maksma 1800 eurot + Swedbank-ist üles leitud 14 274 eurot.

«Ma tahan teada, milline paragrahv on minu vastu käigus, sest mina olen tänase päeva seisuga võlgnik,» on Antonina nördinud.

Et selgusele jõuda, kelle tegematajätmise tõttu kogu see lugu nii umbseks paisus ja kuidas seda lugu saaks veel leppimisega lahendada, palus «Pealtnägija» appi notari ja õigusteaduste doktori Priidu Pärna.

Pärna arvates võib selle kaasuse puhul omistada süüd teatud määral mõlemale poolele. «Proua on antud kaasuse puhul käitunud niiöelda tüüpilise võlgnikuna, kes, kui temani jõuab probleem, paneb pea liiva alla ja arvab, et see probleem laheneb ise ära,» ütleb Pärna.

Jurist leiab, et kui riik oli kirja teel mitu korda Antoninale teatanud, et tahab raha tagasi saada, siis kirjavahetuse eiramise tõttu on süüd ka Antoninal. Pärna rõhutab samas, et kindlasti ei ole olnud veatu ka riigi tegevus. «Sellepärast, et antud juhul on riik maksnud läbi pensionikindlustusameti pensionit surnud inimesele edasi. /.../ Ja eks ta riigisisese infovahetuse probleem ju on. Miks siis ei jõua andmed inimeste surma kohta ühest riigi otsast ehk rahvastikuregistrist pensionikindlustusametile, kes teeb igakuiselt neid väljamakseid.»

Juristide liidu ekspresidendi hinnangul lähtus riik edasises suhtluses aga väga lihtsustatult, et kuna Antonina on surnud naise tütar, siis on ta automaatselt pärija ja peab ema raha neile tagasi tooma ja kui tagasi ei too, siis antakse asi kohtutäituri kätte.

Pärna selgitab, et olukorras, kus inimesel muud vara ei olegi ja temalt nõutakse tagasimakseid selle pensioni osas, mis riik ise on ebaõigesti maksnud, ning inimene peab kandma veel 200 eurot täiendavat kulu, on tulemus õiguslikus mõttes ebaõiglane.

«Ta kas peaks selle kulu riigilt tagasi nõudma või teine variant, et selle pärimisasja oleks võib-olla pidanud ise algatama riik, et teada saada, kes on surnud inimese pärijad,» arvab Pärna.

Pärna märgib, et hea haldustava näeb ette tihedamat isiklikku suhtlemist ja mitte ainult kirjade saatmist. «Sest meie ametlike kirjade puhul sageli see tekst on raskepärane ja inimestele peaks ka üldse selgitama, milles probleem on. Võib-olla pole ka head haldustava sellise erakordse juhtumi puhul järgitud.»

Nii Priidu Pärna kui «Pealtnägija» arvates võiks mõlemad osapooled nüüd endile tuhka pähe raputada, maha istuda ja absurdse olukorra lahendama.

Pärna arvates peaks riik antud juhul pärimismenetluse kulud Antoninale hüvitama ja kokkuvõttes peaks see raha saama riigile tagastatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles