Kaas: Venemaa mängib mitmemõõtmelist mängu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: AFP/SCANPIX

Viimastel aastatel Vene relvajõududes täistuuridel pöörlev õppustekarussell demonstreerib Moskva oluliselt kasvanud sõjalist võimekust, kuid samas ei maksa unustada, et sugugi mitte kõik teleekraanidel hiilgav pole kuld.

Oluliseks verstapostiks idanaabri korraldatud õppustega seonduvas võib tegelikult pidada juba aastat 2009. Toona toimusid esmakordselt pärast pikemat pausi Vene relvajõudude mastaapsed operatiiv-strateegilise tasandi õppused Zapad-2009 ja Ladoga-2009. Nende kahe samal ajal toimunud õppuse näol oli sisuliselt tegemist muidugi ühe ja sama sõjamänguga.

Hämamise põhjuseks olid ja on OSCE liikmesriikidele kehtivad relvastuskontrollinõuded, mille kohaselt on korraldajamaa kohustatud oma õppustele kutsuma ka teiste OSCE liikmesriikide vaatlejad juhul, kui õppustest võtab osa rohkem kui 13 000 sõjaväelast. Sõjamängu n-ö tükeldamine formaalselt kaheks ürituseks võimaldas Moskval seda nõuet eirata. Eraldi märkimist väärib muidugi tõsiasi, et tohutul territooriumil – Kaliningradist ja Leedu-Valgevene piirist lõunas kuni Norra ja Põhja-Jäämereni põhjas – toimunud õppustel Zapad-2009/Ladoga-2009 madistas sõltumatute kommentaatorite hinnangul ametlikust 20 000 osavõtjast mitu korda enam sõjaväelasi.

Mäletatavasti harjutasid Vene relvajõud toonastel manöövritel Balti riikide vallutamist ning NATO vastupealetungi tagasilöömist. Viimase käigus anti õppuste lõppakordina tinglik taktikaline tuumalöök Varssavile. See kõik toimus perioodil, mil NATO «Venemaad provotseeriv» tegevus Balti riikides piirdus nelja Leedus baseeruva õhuturbehävitajaga, Balti riikide kaitseplaanide koostamist NATO staapides alles arutati ning liitlaste maaväeüksuste Baltikumi paigutamisest ei räägitud isegi mitte teoreetilises võtmes.

Alates 2009. aastast on seesuguseid operatiiv-strateegilisi õppuseid korraldatud igal aastal erinevas Venemaa piirkonnas: Vostok-2010 toimus Vene Kaug-Ida ja Vaikse ookeani piirkonnas, Tsentr-2011 hõlmas Kesk-Aasia suunda jne. Kuni 2013. aastal oli järjekord taas Lääne-suuna ning õppuste Zapad-2013 käes. Sarnaselt oma varasema nimekaimuga harjutati ka selle õppuse käigus NATO vastu suunatud pealetungioperatsioone Läänemere piirkonnas.

Eespool kirjeldatud operatiiv-strateegilised õppused on päris kindlasti tõstnud Moskva suutlikkust läbi viia mastaapseid ühendvägede operatsioone ning kasvatanud oluliselt idanaabri reaalset sõjalist võimekust.

Lisaks plaanipärastele suurõppustele on Vene relvajõududes 2013. aasta algusest taaselustatud ootamatute lahingvalmiduse kontrollide praktika. Selle pärast Nõukogude Liidu lagunemist pea varjusurma vajunud õppuseliigi taasjuurutasid 2012. aasta lõpus kaitseministriks määratud Sergei Šoigu ja kindralstaabi ülemaks edutatud armeekindral Valeri Gerassimov.

Nonde ootamatute lahinghäirete käigus on korraga relvile tõstetud kümneid tuhandeid sõjaväelasi ning kui uskuda Vene ametlikke allikaid, siis korra või paar enam kui 100 000 sõjaväelast. USA mõttekoja Atlantic Council andmeil on Venemaa alates 2013. aastast korraldanud vähemalt kuus mastaapset õppust, millel on korraga osalenud vähemalt 65 000 ja kuni 160 000 sõjaväelast. Nonde kuue hulka arvas Atlantic Council nii plaanilised õppused kui ka ootamatud lahingvalmiduse kontrollid.

Kolmandaks oluliseks seigaks Vene relvajõudude suurõppuste puhul on võimalikule reaalsele rünnakule eelneva hoiatusaja vähenemine. See on omakorda seotud asjaoluga, et suur ootamatu lahinghäire võib maskeerida ettevalmistusi tegelikuks sõjaliseks rünnakuks.

2014. aasta veebruaris, vahetult pärast Viktor Janukovõtši põgenemist Ukrainas, tõsteti ootamatu lahinghäire korras jalule ligi 150 000 Vene sõjaväelast. Mastaapse õppuse korraldamine aitas ajutiselt maskeerida tegevusi, mis olid seotud reaalse sissetungiga Krimmi poolsaarele ning teisalt kujutasid enesest lääne heidutamiseks mõeldud musklite demonstreerimist.

Alates sissetungist Ukrainasse mullu kevadtalvel on Vene relvajõud elanud pea lakkamatute õppuste – nii plaaniliste kui erakorraliste – tähe all. Märkimisväärne osa nondest õppustest on seejuures otseselt NATO-vastase suunitlusega. Ning mullune Vene õppusteaasta on enesega ühes toonud ka nähtused, mida Läänemere piirkonnas pole registreeritud vähemalt viimase veerandsajandi vältel – näiteks strateegiliste pommitajate lennud Läänemere kohal.

Mida sellest kõigest siis järeldada?

Esiteks: Venemee agressiivsele käitumisele ja enneolematult kõrgele sõjalisele aktiivsusele vaatamata homme sõda Venemaa ja NATO vahel ei puhke. Ja ei puhke ka järgmisel nädalal ega järgmisel aastal. Samas on aga pinged, ebakindlus ja määramatus on Vene-lääne suhetes lähiaastatel aga pea garanteeritult püsiv faktor. Mis omakorda kasvatab varasemaga võrreldes märkimisväärselt kriiside puhkemise tõenäosust.

Teiseks: eelmises punktis öeldule vaatamata tuleb Vene sõjalise võimekuse kasvamisse ning Moskva suurenenud agressiivsusesse suhtuda siiski väga tõsiselt. Eeldada, et juba aastaid kestnud läänesuunaliste õppuste näol on tegemist pelgalt mingi näitemängu või psühholoogilise operatsiooniga – olgu see siis suunatud välismaisele või kodupublikule –, oleks lühinägelik ning saatuslik viga. Idanaaber võtab oma sõjalisi ähvardusi tõsiselt. Ukraina ja Gruusia on selle elavad näited.

Kolmandaks: vaatamata teises punktis kirjutatule pole kõik, mis hiilgab, teps mitte kuld. Idanaaber võtab sõjaks valmistumist tõsiselt, kuid samal ajal on tema sõjamängudes olemas ka omajagu bluffi ja propagandistlikke taotlusi. Mitmel puhul on Venemaal resideerivad venekeelsed militaaranalüütikud juhtinud tähelepanu sellele, et Moskva ametlikud deklaratsioonid on kaugelt vägevamad, kui manöövritel tegelikult toimunu. See viimatine tõdemus toob meid aga omakorda ringiga tagasi loetelu esimese punkti – pingelise olukorra, ebakindluse ja määramatuse – juurde…

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles