Varsti seitsmekümnene David Sanborn on üks kergema jazzʼi elavaid legende. Isikupärase särisev-särtsaka tooniga altsaksofonisti täht säras kõige eredamalt 1980ndatel, mil ta teenis kolm oma kuuest Grammy auhinnast ning saavutas oma albumitega instrumentaalse muusika kohta tavatult suure läbimüügi.
80ndate David Sanborni energiliselt elujaatavad viisid toovad paljude mälestustes ilmselt esile teatud nostalgia. Mulle tuli uudsuselevusest pakatanud fusion’i ajastust meelde kaunis pala «Lotus Blossom», mida ma polnud aastakümneid kuulanud...
David Sanborni stiil on pop-jazz, milles on olulisel kohal souli sentimendid ja funki tulisus. Ehkki ta on teinud ka kõrvalehüppeid, on tema stiil üle nelja kümnendi laiuva diskograafia vältel samaks jäänud. Jazzʼi ajalugu tunneb nii pidevalt otsivaid ja muutuvaid muusikuid kui ka neid, kes on pika karjääri vältel peamiselt sama rada käinud. Mõlemal lähenemisel on oma plussid ja puudused.
Üldine arvamus, et kontsert on etem kui plaat (mis väga paljudel juhtudel tegelikult paika ei pea), sai Nordea kontserdimajas kindla kinnituse. Olles kuulanud saksofonisti verivärsket, paraku üsna väheerutavat plaati «Time and the River», võin kinnitada, et kontserdilt saadud mulje vanameistri hetkevormist oli hoopis soodsam. Sanborni pop-jazz, mis on plaadilt kuulatuna pahatihti vaid mõnevõrra vaheldusrikkam liftimuusikana käibel olevast smooth jazz’ist, kõlas kontserdil vägagi elavalt ja energiliselt.
Laval tulevad mängu jazzmuusikute improvisatsiooni- ja interaktsioonivõime ning oskus viia üsna vähepaeluv materjal hoopis teisele kvalitatiivsele tasemele, mis stuudiosituatsioonis on paratamatult allutatud märksa karmimale kontrollile. Küllap mõjus kuulajatele ka ansambliliikmete lahe lavaline olek. Oli see siiras või osa entertainment’ist, on raske öelda.
Esmaspäevase kahetunnise kontserdi märksõna oli «energia». David Sanborni intensiivses saksofonitoonis on alati kõlanud piiripealse erutatuse seisund, mis väljendub nii ülikiiretes passaažides kui ka oma pilli ülemise registri piiride kompamises. Kontserdile oli iseloomulik ka pidev pinge kasvatamine, kus gruuvivad lood kulmineerusid lausa plahvatusliku jämmiga ning ka ballaadina alanud palad jõudsid välja kõrgenergilisele platoole.
David Sanborn kehastas kontserdil tarka mentorit, kes nõuab oma kaaslastelt maksimumi. Seda tema bändi liikmed ka pakkusid, ehkki rohkem mängutehnilises kui sisulises mõttes. Vast kõige huvitavamaid soolosid esitasid lisaks endiselt heas vormis ansamblijuhile klahvpillimängija Ricky Peterson ja fenomenaalse tehnilise pagasiga trummar Chris Coleman. Rea soolosid sai ka kitarrist Nick Moroch, samas kui bassisti Andre Berry oskusi hoiti peidus kuni kontserdi finaalini, mil ta esitas Sanborni vana hiti «Run for Cover» pöörase slap-soolo, kus oli pooleks virtuoossust ja meelelahutuslikkust.
David Sanborni muusika ongi ameerikalikult meelelahutuslik. Need, kes eelistavad seda euroopalikule süvitsiminemisele, said kontserdilt kindlasti elamuse. Oma elamuse said kahtlemata ka saalis viibinud arvukad eesti muusikud, kel avanes võimalus saada osa tippprofessionaalide «kuumast küttest». Jutti mängitud kolm lisalugu kinnitasid, et arvukas publik jäi etendusega rahule.
Kontsert
Jazzkaar
David Sanborn (USA)
20. aprillil Nordea kontserdimajas