Advokatuur: kaitsja ei pea julgeolekukontrolliga nõustuma

Eesti Advokatuuri esimees vandeadvokaat Toomas Vaher.

FOTO: Toomas Huik

Eesti Advokatuuri esimees Toomas Vaher leiab, et riigiprokurör Triin Bergmann heitis põhjendamatult varju Rene Toomse advokaadile, kellel oli seadusest tulenev õigus keelduda julgeolekukontrollist.

Prokurör Triin Bergmann põhjendas Postimehes riigisaladuse lekitamises süüdistatud kaitseväe ohvitseri Rene Toomse asjas kriminaalmenetluse lõpetamist sellega, et mehe advokaat keeldus julgeolekukontrollist, mistõttu polnud võimalik alustada kohtumenetlusega, sest kaitsjale ei saanud tutvustada dokumente.

Advokatuur pidas seepeale vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et advokaati, kes osaleb kaitsjana kriminaalmenetluses, ei peagi seaduse järgi julgeolekukontrollile allutama. «Advokaat talitas õigesti, kui ta prokuratuuri survele järgi ei andnud ja julgeolekukontrollist keeldus,» sõnas advokatuuri esimees Toomas Vaher.

Kooskõlas riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-ga 29 on uurimisasutusel, prokuratuuril või kohtul õigus määrusega anda kriminaalmenetluse osalisele juurdepääs riigisaladusele. Vaher viitab, et üldjuhul toimub see küll muude menetlusosaliste puhul julgeolekukontrolli läbimise eeldusel, kuid sama sätte 3. lõikes on sõnaselgelt sätestatud erand kahtlustatava, süüdistatava ja kaitsja jaoks: «Julgeolekukontrolli ei teostata kahtlustatava, süüdistatava ja advokaadist kaitsja suhtes, kui teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest kriminaalmenetluses.»

«Advokaadist kaitsja vabastamiseks julgeolekukontrollist on väga selge põhjus,» selgitas Vaher. «Esiteks, peab süüdistataval ja advokaadil olema reaalne võimalus kaitsta süüdistatavat esitatud süüdistuste vastu, millist õigust ei saa panna sõltuvusse jõustruktuuride hinnangutest isiku tausta osas.»

«Teiseks, ei ole mõeldav, et advokaat ning seeläbi advokaadi ülejäänud asjasse mittepuutuvad kliendid on aastatepikkuse menetluse vältel allutatud kaitsepolitsei jälitustegevusele, mis välistab asjasse mittepuutuvate klientide saladuse hoidmise ja takistab advokaadi igapäevast kutsetööd. Teisisõnu, advokaat ei peagi vabatahtlikult loobuma oma kutsetegevuse tagatistest.»

Seega pidi Vaheri kinnitusel prokurör kriminaalasja kohtusse saatmisel valmis olema süüdistuse asjaolusid ka tõendama kohtumenetluse reeglite kohaselt.

«Demokraatlikus õigusriigis ei ole võimalik, et kohtualuse või tema kaitsja eest varjatakse kriminaalmenetluses määrava tähtsusega dokumentaalset tõendit. Sealjuures ei tähenda dokumendi tutvustamine kaitsjale, et see saaks avalikuks - saladuse hoidmise eesmärgil on võimalik kohtumenetlus kuulutada kinniseks.»

«Kui prokurör siiski otsustas, et ta ei anna kohtualusele või tema kaitsjale üldse õigust tõendiga tutvuda, siis ei saa seda tõendit kohtumenetluses esitada ega arvesse võtta. Järelikult, kui süüdistusel piisavalt muid tõendeid pole, tulebki menetlus lõpetada või kohtualune õigeks mõista,» tõdes advokatuuri esimees.

«Kui prokurör on kriminaalmenetluse lõpetanud, peaks selline lõpetamine olema tegelik ja peatama muuhulgas prokuröri aktsioonid meedias või muudes infokanalites,» leidis ta samas.

Vaher tõi juhtumi osas välja kaks põhilist sõnumit: «Prokuratuuri ja politsei poolt oleks väärikas süütuse presumptsiooni ka avalikult aktsepteerida. Teiseks, avaldatud faktidest järeldub, et advokaat on teinud seaduslikult ja kohusetundlikult oma kutsetööd ning prokurör Bergmannil polnud vähimatki põhjust advokaadi tegevusele halba varju heita.»

Tagasi üles