Kas suur vandenõu kultuuri vastu või õigustatud küsimus raha raiskamisest?

FOTO: Eesti Kultuurkapital

Kultuuriinimesed on püha viha täis: poliitikud tahtvat hasartmänguraha kultuurkapitalilt ära võtta, ka aastatepikkused aruandlusvõlglased risti löönud ajakirjandus osalevat vandenõus kultuuri vastu. Postimehe vestlusringis rääkisid suud puhtaks arhitektide liidu esimees Ülar Mark, endine teatrijuht ja praegune riigikogu liige Indrek Saar (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), riigikogu rahanduskomisjoni juht Jürgen Ligi (Reformierakond) ja ettevõtja Heldur Meerits. Vestlusringi vedasid Kalle Muuli ja Lauri Linnamäe.

PM: Küsimus kõigile: miks kultuurkapitali teema on sel suvel nii järsku ja jõuliselt üles kerkinud? Reisitud on kulka raha eest ju ikka ja eks võlglasi ole ka kogu aeg olnud.


HELDUR MEERITS:
Minu meelest siin nii väga teemat ei olegi, järsku on rohkem hapukurgihooaega. Ma ei näe väga erilist probleemi, kommentaatorid hakkavad igast teemast kinni, aga ma ei näe, et peaksime kriisikoosolekut pidama.


INDREK SAAR:
Põhimõtteliselt nõus, aga sel hetkel, kui tundub, et raha on vähe, tekib ikka huvi ja vajadus kõik võimalikult täpselt üle lugeda. Sallimatuse tõus ühiskonnas on sellistel puhkudel loomulik nähtus ja see on selle teema tõusetumist kindlasti võimendanud.


ÜLAR MARK:
Mina olen küll ainult imestanud ja imestanud, miks see teema üles kerkis. Kulka rahaasjad on ühed vähesed, mis on väga selgetel alustel, väga avalikult internetis kõigile loetavad. Näitlejate reisimiste kritiseerimise kohta ei ütle ma midagi, see on lausrumalus ja pahatahtlikkus ning võimetus sügavamale vaadata, kellele mida ja miks on vaja.


JÜRGEN LIGI:
Mina tahaksin olla kategooriliselt eriarvamusel, kulkas on kindlalt mitu teemat, mida ühiskond peaks arutama. See on vale, et need arutelud on tühjad teemad ja eriti väiklane on väita, et selle taga on mingi vandenõu.


Aga minu sõnavõtud kulka suhtes on puudutanud selle ülesehitust, mis on ajast ja arust. Minu arust on teema suurekspuhujad olnud rahasaajad ise, kes on väga agressiivselt reageerinud. Olen artiklitest näinud palju solvanguid ajakirjanduse ja poliitikute pihta, pimedaid süüdistusi, et tahetakse raha ära võtta, sõltuvusse seada.


INDREK SAAR:
Kulka tegevjuht (Raul Altmäe – toim) on kaks korda öelnud kas ebatäpse lause või on teda tõlgendatud valesti. Ta ei ole öelnud, et kõik võlglased antakse inkassofirmale, vaid andis viimase hoiatuse. Ning kui paanika pihta hakkas, lausus tegevjuht, et loomulikult mängivad tutvused suurt rolli. Selle võib kontekstist välja rebida ja loomulikult saab siis selle ümber vahutada lõpmatuseni.


JÜRGEN LIGI:
Tegelikult on korporatiivsuse oht paratamatult olemas ja kõik need probleemid võimenduvad, kui aruandlus on kehv. Kui mingid tegelased pole aastaid esitanud aruandeid, püstitanud eesmärke oma sõitudele, siis igal juhul see on lihtsalt korporatiivsuse poolt.


Aga ma ei kujuta ette, et keegi sooviks kulka suuremat allutamist poliitilisele jõule. Kui praegu arvatakse, et ollakse väga sõltumatu, siis juhin tähelepanu, kes on kulka nõukogu esimees – kultuuriminister. Kui me tahame sõltumatust, siis kultuuriminister ei tohi seal istuda.


PM: Heldur Meerits, te olete kindlasti paljudes nõukogudes olnud. Kas Eesti riigis on palju avalikku raha jagavaid asutusi, kus aastaid on aruanded esitamata, antakse aastaid ajapikendust, antakse raha juurde, ehkki võlglasele andmine on keelatud? On ju mõeldamatu, et pangas midagi sellist juhtuks.


HELDUR MEERITS: Enamikus kohtades, kus raha liigutatakse, on arvepidamine küllap pisut paremini korraldatud, aga kulka pole kindlasti ainukene selline. Aga kui vaatame kulka sisu, siis tundub, et see logisev bürokraatia pole suurt eesmärki kahjustanud. Ehk nüüd edaspidi täidetakse pabereid korralikumalt, aga sisule see väga suuri muutusi kaasa ei too.


INDREK SAAR: Vaadates, kui palju rahuldatakse taotlusi, siis on leitud väga väike osa probleemseid taotlusi. Ma pole nõus, et keegi ei tegele aruandevõlglastega. On vaid mõned üksikjuhtumid, aga see, et kuskil on eksimused sees...
Inimesed, kes ei ole esitanud kuludokumente, peavad raha tagasi maksma.


HELDUR MEERITS: Ma olen selles mõttes Jürgen Ligiga nõus, et asjaajamise nõue käib ka kultuuritegelaste kohta. Kui mõned kultuuritegelased ütlevad, et nad ei registreeri ennast FIEks, sest ei saa selle suhteliselt lihtsa raamatupidamisega hakkama, siis ilmselt ei tohiks sellisele inimesele tõesti raha ka anda.


INDREK SAAR:
Ma palun protokollida: ei ole olemas teist nii avalikku asutust, kui seda on kulka sihtkapitalid oma rahajagamisega.


PM: Jürgen Ligi, kas te siis pigem kritiseerite kulka süsteemi alustalasid ja ülesehitust, või lihtsalt halba haldust selles süsteemis?


JÜRGEN LIGI: Kõige lihtsam ja mustvalgem osa on, et aruandlus tuleb korda teha. See pole ajakirjanduse tühjalt kohalt tõstetud asi. Ma usun, et see artiklite laviin on tulnud liiga ründav, kaitsjate poolt liiga õigustav, teemapüstitust ennast häbistav, on räägitud lausa poliitikute ja ajakirjanike vandenõust. Andke andeks, mitu punkti saab üks poliitik, kui ta kultuurkapitali kohta midagi kriitilist ütleb? Ainult miinuspunke saab! Peeter Kreitzberg (riigikogu sotsiaaldemokraadist liige – toim) on sisuliselt juba teiba otsas. Punkte saab see poliitik, kes ütleb, et kulkas on kõik okei.


ÜLAR MARK: Iseenesest on kulkat ka aastaid ja aastaid süüdistatud sotsiaalabi asutuseks olemises. Aga kuidas kulka sihtkapitalid luuakse ja kuidas raha jaotatakse?
Väga lugupeetud asutused esitavad kultuuriministrile nõukogu kandidaadid. See on väga laia valiku põhjal valitud valdkonna kõige auväärsemad inimesed. Seitse inimest, kus igaüks on eri arvamuse ja huvidega – nemad vaatavad taotlused läbi ja kui nemad ütlevad, et need ja need taotlused on kõige paremad, siis keda me veel usaldame? Kas peaksime selle asemel usaldama ajakirjanikku, poliitikut, ärimeest?


HELDUR MEERITS: Mina ootasin, et meil kerkib üles suur küsimus, kas üleüldse on mõistlik rahva raha eest inimesi reisima saata. Poliitikud võiksid ju mõelda ka, miks kultuuriinimesed nii hirmsasti kardavad, kui põhjust just nagu ei oleks. Aga ärevus raha ära võtmise pärast on kohutavalt suur.


JÜRGEN LIGI: Aga ei ole ju seda poliitilist tahtmist olnud! Kõik huvigrupid võtavad järsku sõna, neist avaldustest kõige räigemad, mida on kirjutanud Valle-Sten Maiste, Märt Väljataga, see prillidega tartlane... Berk Vaher (kõik kolm on kirjandusinimesed – toim) – kõik räägivad populismist. Kus see populism siin on?! See on ju haige jutt!


ÜLAR MARK: Kas see pole siis poliitiline rahajagamine, kui raha tõstetakse ühest sihtkapitalist ümber ja rahastatakse sellega midagi muud?


JÜRGEN LIGI:
Eesti Vabariigis kehtib põhiseaduslik kord ja riigikogul ongi õigus rahajagamisega tegeleda, seadusi vastu võtta või tagasi lükata, makse kehtestada, mitte kehtestada, ka kultuurkapitali seadus tühistada ja teha uus, kui vaja! Põhiseaduslikust korrast peabki iga arhitekt ja kirjanik sõltuma, siin pole mõtet sõita sisse mõnele parteile või isikule.


Aga kui tahate sõltumatust, siis rääkige asja sisust: kes on nõukogu esimees, kes määrab eksperte, kas saate tõestada, et kusagil on näiteks ihuskulptorid või parteilastest kultuuritegelased, kes saavad eelisjärjekorras raha. Aga ärge rääkige, et see on sõltuvus, kui riigieelarvest määratakse kulkale raha.


Kulkal peab olema siiani kehtinud sõltumatus, aga senisest suurem stabiilsus. Praegu sõltub ta kõige ebastabiilsematest maksudest, nagu alkoholi- ja tubakaaktsiis ja hasartmängumaks, siis tema eelarve jääbki kõikuma. Tegelikult oleks vaja stabiilsust, et saaks tegevust planeerida.


Hasartmängumaksu, tubaka- ja alkoholiaktsiisi kõigi mõte on neid pahesid piirata. Kulka on praegu löögi all, mängupõrgud lähevad järjest kinni. Ja võib-olla juba järgmisel aastal mõtleb kulka ise, et see kisa oli ebaproportsionaalne ja võib-olla vajaksime stabiilsemat rahastamist riigieelarvest.


HELDUR MEERITS: Aga mis see allikas võiks siis olla?


JÜRGEN LIGI: Eesti rahva tasutud maksud. Kui me ehitame Eesti Rahva Muuseumi (ERM), siis peame selle eest tasuma ka eesti rahva makstud maksudega. Kui me ehitaks hasartmängumuuseumi, siis peaksime seda hasartmängumaksust rahastama. Praegu mängitakse lolli, väites, et hasartmängumaks on see ainus asi, millest saab muuseumi ehitada.


ÜLAR MARK: Fakt on see, et praegusel juhul on poliitiline sekkumine kulka rahajagamisse välistatud. Ja ta ei tohiks olla seotud poliitiliste otsustega. Ma küsiks Jürgen Ligilt, kas on mõni konstruktiivne mõte ka – seni kuuleme ainult, et praegune süsteem ei sobi ja nii ei tohiks teha.


JÜRGEN LIGI: Mul on konstruktiivne osa täiesti olemas. Ma võtan siis veel kord kokku: poliitiline sõltumatus on fiktsioon. Sõltuvus tagatakse esiteks kultuurkapitali seaduse endaga, kulkale määratud protsendiga maksudest. Teiseks pidevate maksumäärade muutumisega. Kolmandaks nõukogu esimehe persooniga. Neljandaks ekspertide määramisega nõukogu esimehe poolt, mis on täielik jama. Ning iga aasta sellega, et kultuuri- ja rahandusminister muudavad rahastamist kogu aeg.


Kultuuriminister saab rahandusministrilt ühe tervikliku summa, lahutab sellest maha kulka kulud. Tegelikult peaks kokku leppima proportsioonides, kui suure osa moodustab kulka kultuurieelarvest. Nii saadakse stabiilne rahavoog.


Aga praegu on kulka rahastamine selline, et te olete ise huvitatud, et inimesed võimalikult palju kasiinos käiks.


INDREK SAAR: See on täielik jamajutt!


JÜRGEN LIGI:
Ei ole jamajutt!


INDREK SAAR: Kui meil on hulk pahesid, nagu hasartmängud või suitsetamine, siis mis on nende alternatiiv? See on kultuuri tarbimine.


JÜRGEN LIGI: On ikka või?! Kulla mees, kui alkoholi tarbimine läheb üles, siis tegelik koormus langeb politseile ja haiglatele, mitte teatritele! Sa väidad, et teatrid hoiavad inimesi joomast ja suitsetamast? Sul endal oli suits ees, kui sa siia tulid, mees! Sellist otseseost ei ole, Indrek!


Loomulikult on see ühiskonnas üks väärtus, mis hoiab inimesi pahedest eemal, aga see pole ainus! Ma tegelen riigi kui terviku rahastamisega ning väidan, et selles tervikus on mitu osa, mis võiksid sama tühimikku täita, mida täidab kultuur.


Aga praegu on ainult kultuur seatud sellele kohale.


PM: Mida kulka üldse peaks tegema? Kulkast rääkides on puudutatud nn sotsiaaltoetuste teemat, juubelitoetusi, reise, arvutite ostmisi. Selle kohta võib püstitada rea küsimusi, kas rahaeraldused põhimõtteliselt teenivad kultuuri huve.


HELDUR MEERITS: Kui sellistest stipendiumitest nagu «Ela ja sära» veel häda pärast saab aru, siis juubelitoetused ja palju muud tekitab küll küsimusi. Mis tahes muus sektoris oleks sedasorti toetused täiesti mõeldamatud.


Teisest küljest: pärast kulka loomist ja süsteemi käivitamist kultuuriinimesed virisevad Eesti riigi kallal tõesti väga vähe. Eks riigi üks eesmärke ongi, et inimesed rahul oleks, ja kui kultuuriinimesed on ise neid rahasid niimoodi jaganud, siis tuleks seda suuremalt jaolt ka niimoodi aktsepteerida.


INDREK SAAR:
Näitleja või arhitekt saab kutseoskused kätte koolis, aga igapäevatöös peab ta end pidevalt täiendama. Seminarivorm on näitlejate töös küll väga vähe levinud, näitleja või lavastaja elukestva õppe vorm on see, et ta osaleb festivalidel, käib kultuurimekades, suhtleb.


Sealt saadakse koolitus ja ideed. Kui arhitekt pole saanud näha ja katsuda maju, mida tema kuulsad kolleegid maailmas on ehitanud, siis kust temagi oma ideed saab?
Kindlasti on olnud ka kaheldava väärtusega reise, aga seda piiri on väga raske tõmmata. Sellepärast ongi sihtkapitalide nõukogudes need seitse erialainimest, kes oskavad taotlusi hinnata. Kriitika sunnib sihtkapitale kindlasti olema oma otsustes valivamad, aga ma loodan, et see ei tähenda kõikide reiside julmalt maha tõmbamist.


Ning juubelitoetus ja reisitoetus on väga väike osa kogu rahast. Kuid kultuuriinimeste sissetulek ei ole enamasti kooskõlas nende positsiooniga. Nende positsioon eeldab, et kui neil on suured juubelid, siis see on suurem avalik üritus.


ÜLAR MARK: Kui president ja minister tuleb juubelile, siis on piinlik, kui kultuuriinimesel pole võimalik neid mujal võõrustada kui Lasnamäe korteris. Suured inimesed, kes on paljuga rikastanud näiteks meie kirjandust, on sageli kõrgemasse ikka jõudes väga-väga vaesed. Ma kinnitan, et need ei ole sotsiaaltoetused.


Ma tahan vaielda vastu sellele, et lüüakse kokku ehitus ja kultuuri tegemine. Ma olen täiesti veendunud, et raha peab saama kultuuri kõige esmasem, nn molekulaartasand, need inimesed, kes hakkavad looma.


Kultuuriehitist on vaja, laulupidu on ka vaja, aga ei muuseum ega laulupidu ole tegelikult kultuuri sündimise koht. Nad mõlemad on selle pärast, et kultuur on kusagilt alguse saanud ja seda ei saa võrrelda suurte riiklike investeeringutega. Kulka on üks ja investeeringud on teine raha.


JÜRGEN LIGI: Kulka täidab oma valdkonnas enda rolli väga hästi. Kui jätame kõrvale aruandluse ja kõik, siis on selge, et kultuuriinimestel on oma väärikus ja riigil oma väärikus, ma ei ütle ühtegi halba sõna, kui neile mitte eriti jõukatele inimestele makstakse juubelid kinni. See on ilus.


Ma ei vaidle vastu, kui kirjanikule ostetakse arvuti. Aga rahastamise aluste suhtes te kindlasti eksite. Kulka rahastamise alus on vale. Ning kultuuriminister ajab ka kulka nõukogu eesotsas ikka mingit oma poliitilist asja ja selle ees ei saa silma kinni panna.


Aga ma kinnitan, et keegi ei lähe kultuurivaldkonnalt kergekäeliselt raha ära võtma. Mujal valdkondades veri lendab, inimesed jäävad tänavale. Sellises olukorras tuleb ikkagi oma kindlad valikud teha, kas see reis on just esmatähtis või saaks selle asemel säilitada inimese töökoha.


ÜLAR MARK:
Kultuuriministrile on kindlasti olulised ka suured hooned, nagu Kumu või Eesti Rahva Muuseum. Aga nende hoonete tõttu, mis on poliitiliselt lubatud, ei kannataks kultuuri sihtkapitalid.


JÜRGEN LIGI: Tegelikult räägime me samast asjast. Teie ütlete, et sihtkapital väheneb, mina ütlen, et raha võetakse valest kohast. Mina lähen põlema just selle tõttu, et võetakse mingi suur kultuuriehitis ja seotakse konkreetse maksu külge. See on enesepettus. Ei tohi ennast petta, et me ehitame väljaspool eelarvet midagi.


ÜLAR MARK:
Kunstiinimeste silmis näeb eelnõu välja nii: tehti poliitiline otsus, et tuleb toetada laulupidu ja ERMi valmimist, selle pärast võetakse raha ära kulkast, teaduselt ja mujalt.


PM: Põhimõtteliselt on see kõik õige, ainult et seda otsust pole siiski jätkuvalt olemas. Kultuuriminister tahtis laulupidu ning ERMi, vaatas, kust saab selle raha võtta ja palus rahandusministril luua selle jaoks eelnõu.


INDREK SAAR:
Ühiskonna valvekoer ja kultuuriavalikkus reageerisid eelnõule nii kiiresti ja jõuliselt, et minister tegi kannapöörde ja nüüd on raske selle eelnõuga edasi minna.


PM: Samas tekib küsimus, kust siis laulupidu ja ERM raha saavad. Kultuuriminister peab ju kusagilt selle raha võtma.


ÜLAR MARK:
Mulle kokkuvõttes tundub, et ajakirjanduses ja avalikkuses on tohutult üksteisest mööda räägitud, tohutult emotsionaalselt on süüdistatud üksteist asjades, mida kumbki pool tegelikult ei mõtle. Kui Jürgen Ligi räägib üldisest printsiibist, kultuuriminister Laine Jänes räägib ERMi tegemisest, kultuuriinimesed räägivad hoopis kolmandast asjast. Teema ümber on tohutult vahtu klopitud ja see on rahvale ette söödetud hoopis teises võtmes.


INDREK SAAR: Ma tuleks tagasi Jürgen Ligi öeldu juurde, et rahastamine on ebastabiilne ja peaks sõltuma millestki muust. Kulkas istuvad inimesed saavad ka aru, et kui kultuuriministeeriumi eelarve läheb alla, ja nad reageerivad kiirelt sellega, mida nad proportsionaalselt rohkem toetavad ja mida vähem.


Nemad tajuvad ju kõige teravamalt, kus häda kõige suurem on, ja saavad sedasi oma prioriteete ümber seada. See on väga hea süsteem, kus pole mingit poliitilist kontrolli.


ÜLAR MARK:
Ehkki Jürgen Ligi on palju rääkinud poliitilisest kontrollist, siis minister ei saa mõjutada sihtkapitalis raha jaotamist. Selle pärast kulka toimibki hästi.


JÜRGEN LIGI:
Ma ütlen veel kord, et kulka poliitiline sõltumatus on fiktsioon, see jääb alati sõltuma põhiseaduslikust korrast. Aga see ei tähenda parteilist allutamist, midagi sellist pole toimumas ja hulk kultuuriinimesi on poliitikuid ilma asjata süüdistanud populismis ja raha äravõtmises. Seda pole toimunud.


HELDUR MEERITS:
Ma vaidleks sõltumatuse koha pealt vastu. Kui kultuuriminister ei oleks kulka nõukogu esimees, tähendaks see kulkale arengut Mongoolia tüüpi sõltumatuse suunas. See on reaalsus, et võim on poliitikute suunas. Ühiskonnas on natuke liiga lihtsustatud vaade näha siin kas täielikku kontrolli või täielikku sõltumatust.

Tagasi üles