Ühes Valgamaa koolis, kus ma kuni põhikooli lõpuni käisin, anti 1998. aastal välja kooli ajalugu ja õpilastöid kajastav almanahh. See kandis pealkirja «Igal koolikellal oma kaja» ning sellega tähistati kooli auväärset 230. aastapäeva.
Siiri Liiva: Vana mees tahab koju
5. mai 2015, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis selles õpilastööde kogumikus siis nii erilist oli, et seda nüüd rõhutama peab? Asi oli ühes essees, mille oli kirjutanud üks minust tükk maad vanem kooliõde. Ta rääkis juurteta inimestest ja sellest, et kui inimesel pole kodu, kuhu tulla, siis on ta tuulte kanda ja tal puudub kindlustunne.
Eelmise nädala neljapäeval avaldas Valgamaalane loo sellest, kuidas Puka vallas elav vana mees, kelle kodu hiljuti tuleroaks langes, ei pidanud pärast poolteist kuud talle valla poolt antud sotsiaalkorteris vastu ja pöördus koju tagasi.
Kuna aga tema kodumaja uks oli pärast õnnetust varguste vältimiseks kinni naelutatud ja elekter välja lülitatud, kangutas mees ühe akna lahti, vinnas selle kaudu välja madratsi ja teised hädavajalikud esemed ning asus elama kodutalu sauna.
Kuigi koju naasmine tähendas sellele mehele elamist ilma elektri, küttepuude ja sooja toiduta, oli talle kõige olulisem see, et ta saaks olla seal, kus on tema kodu. Niimoodi ta seda põhjendaski: «Mõtlen, ega nad ei saa mind ikka sinna sundida, kus ma olla ei taha. Minu kodu on siin!»
Möödunud laupäeval tähistasid eestlased tänaseks juba traditsiooniks saanud «Teeme ära!» talgupäeva. Tujukast ilmast hoolimata tuli üle 43 000 inimese kodunt välja, et mõni paik oma kodukohas korda teha. Üle Eesti toimus kokku 1771 talguüritust – ehk just selline arv suuremaid ja väiksemaid kohti sai värskema näo.
Üks selline talgupäev toimus ka Aakre külas Valgamaal, tuues kokku ligi 30 talgulist. Vihmasabinate vahel tehti korda kohaliku bussipeatuse ümbrus ning mõisapark, kus vanad ja kuivanud puud maha võeti ning tükeldati.
Aakre küla asub samuti Puka vallas – üpris lähedal selle vana mehe kodule, kellest Valgamaalase ajakirjanik oma loos kirjutas. Kuna ühe pakilisema vajadusena on mees nimetanud küttepuid – mille ostmiseks ta kaalus oma vana traktori mahamüümist –, siis lõpetasid Aakre küla talgulised oma päeva just tema juures. Veoautokoormatäis mõisapargist maha võetud ja lõhutud puid veeti taadi õue ning laoti talguliste poolt ka riita.
Oma hoolimist saavad inimesed väljendada väga mitut moodi – kes läheb appi koduküla talgutele, kes märkab enda kõrval elavate inimeste tegelikke vajadusi ja aitab neid viisil, mis on oluline abisaajale, mitte üksnes abiandjale.
Lugu juurteta inimesest, millest ma alguses rääkisin, oli üle 15 aasta tagasi selle sama valla keskkooli almanahhis. Paljud inimesed üle Eesti, kes nagu see vanataatki tahavad elada oma kodutalus või -külas, ei tee seda mitte paratamatusest, vaid sellepärast, et seal on nende juured ja see annab neile kindlustunde.
Kodu emotsionaalset väärtust ei ole võimalik rahas hinnata, mistõttu peaks ka iga omavalitsus oma elanikele lahendusi pakkudes ennekõike lähtuma sellest, mis neile inimestele hea oleks.