Avalikkusele tundmatu Lauri Nigula on mesimagusat ärijuttu ja suuri investeeringutootlusi lubades suutnud kokku laenata sadu tuhandeid eurosid, kuid lootus oma raha uuesti näha, on võlausaldajatel väike.
«Pätt, kelm! Ta nagu oskab,» ütleb üks.
«Ta on väga hea psühholoog ja manipulaator,» lisab teine.
«Ma suutsin mingi poole päeva jooksul leida paarkümmend inimest, kelle käest ta on raha laenanud,» räägib kolmas.
«Võltsis maksekorralduse, jah. Kuskilt soome pangast,» meenutab neljas.
Kõik need neli iseloomustavad selliste sõnadega ühte ja sama meest – Lauri Nigulat. Nigula on avalikkusele tundmatu, pealtnäha ettevõtlik noor mees, kes teeb alkoholiäri ja keda huvitavad näiteks ameerika autod ja võimsad motikad. Sellise ilusa fassaadi taga peidab end aga teine külg. Nigula tegutsemismustrist leiame nii petturlikke äriettepanekuid, tühjade lubaduste andmist kui dokumentide võltsimist. Kõik see kokku viib lausa uskumatute mõõtmeteni paisunud võlaskeemini, mille orki on lennanud kümned meie kaasmaalased. Palju Nigula kokku võlgu on, ei tea päris täpselt keegi.
Meeletu võlasumma
«Ma julgen pakkuda mingi suurusjärk 100 kuni 150 000,» hindab üks.
«No paarsada tuhat kindlasti, ma arvan,» nendib teine.
«Siin on läbi käinud juba paarisajast kuni kolmesaja tuhande euroni,» teab kolmas.
Ja täpselt nii ongi – loo uurimist alustame teadmises, et Lauri Nigula on mees, kes rahadega pisut jänni jäänud ja nüüd pisikesse võlaringi sattunud. Kuid mida aeg edasi, seda laiemaks teema muutub. Ja lõpuks hakkabki Nigula meile meenutama kodukootud Ponzi-skeemi ehk petusüsteemi, kus vanu võlgu klatitakse osaliselt uute laenude abil, kuni kogu mull lõhki läheb. Tuleb välja, et Nigula on suutnud oma sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt ja ka võhivõõrastelt välja meelitada kümnetesse tuhandetesse ulatuvaid summasid. Ja ehkki vaid mõned võlausaldajad on nõus laenuandmisest oma nime ja näoga rääkima, kasvavad anonüümselt kuuldud võlasummad nagu pärmi peal - neid kümneid ja kümneid tuhandeid kokku lugedes pakutakse meile lõpuks summaks lausa suurusjärku 600 000 eurot. Keskmine eestlane peaks ausa tööga sellist summat teenima 48 aastat.
Müüs olematut veini
Et aru saada, kuidas üks mees nõnda müstilisi summasid kokku suudab laenata, võtame näiteks paar juhtumit ja alustame sellest, kuidas Nigula müüs olematut veini. «Ta ühte tsiklifoorumisse postitas, et tema käest võib saada natuke parema hinnaga häid veine ja siis äkki ma ostsingi mingi aasta vältel tema käest kolm või neli korda natuke veine,» meenutab Neeme Kasser, üks Nigula võlaohvritest.
See kõik juhtus juba hea mitu aastat tagasi ja vahepealsel ajal Kasser Nigulaga kontaktis ei olnud. Kuni nüüd pöördus Nigula ise tema poole. «Ja nüüd aasta alguses ta ilmuski välja, et tal on selline uus tarnija, kaup on Hispaanias laos valmis, ära pakitud aluse peal, ootab ärasaatmist, aga kassavooga on natuke halvasti ja oleks natuke raha juurde tarvis,» räägib Kasser.
Nii küsiski Nigula Kasserilt laenu 7000 eurot. Kasser on ise ettevõtja ja rahanumbreid tunneb, aga siin polnud tema jaoks tegemist äriprojektiga. «Ma ütlesin talle, et see ei ole selline minu teenistus, et ma mingit protsenti tahan, aga vaatasin internetist– selline hea Tarragona veinimõis, vana ajalooga. Ütlesin, et ma tahan osta 40-50 pudelit head veini sellise tootjahinnaga, mis ei pidanud üldse probleem olema. Nii me siis kokku leppisimegi,» räägib Kasser.
Laenu osas sõlmisid Kasseri firma ja Nigula oma ka lepingu, kus Nigula lisas laenule oma isikliku käenduse. Lubatud vein aga ei tahtnud kuidagi saabuda. «Minu vein pidi jõudma tegelikult kohale nädala-kahega, aga siis hakkasid mingisugused viivitused ja arusaamatud asjad, et see ekspordijuht seal on midagi sassi ajanud ja siis pidi see juba tulema eraldi kulleriga kusagilt Hispaaniast mulle kohe siia, aga millegipärast oli jälle midagi segamini aetud,» räägib Kasser ja lisab, et lõpuks kiskus asi päris kummaliseks. Ja see kummaline tähendab siin seda, et Nigula hämas endiselt, et vein on kohe-kohe tulemas ja tegi nägu, et proovib probleeme lahendada. Nigula edastas Kasserile oma sõnade kinnituseks isegi veinimõisalt saadud arve saatelehed, mida Kasser nüüd tagantjärele peab võltsinguks. Aga asja tulemus on ütlematagi selge – saamata jäi nii vein kui raha.
Alustas väikestest summadest
Võtame järgmise näite: Nigula laenas oma Soomes töötavalt vanalt tuttavalt Reijo Greenilt väiksemaid summasid korduvalt, kusjuures maksis alati õigeaegselt tagasi. Lõpuks aga laenas suurema summa, mis jäi õhku.
«See oli äkki aasta tagasi või midagi sellist, varakevadel. Siis ta võttis ühendust ja ujus külje alla, hakkas nagu «seebitama», algul väikeste summadega. Et annad 1000 eurot laenu, saad nädala pärast poolteist tuhat tagasi – selliseid «diile»,» räägib Green.
Nigula tõi enda jutu järgi veini maale ja müüs siin edasi. Paljud võlausaldajad räägivad nüüd, et raha oli tal tihti vaja just ettekäändel, et alkohol aktsiisilaost kätte saada, aga endal hetkel vahendid puuduvad. Niisiis oli Nigulal raha vaja kiirelt, lühikeseks ajaks ja seejuures ülihea intressiga.
Green märgib, et kuna tal endal oli kiire aeg, ei pööranud ta isegi niivõrd tähelepanu, mis ettekäändel Nigula raha laenas - oluline oli, et asi väiksemate summadega toimis, oli leping, tekkis usaldus.
«Tasapisi hakkasid need summad kasvama, kuni siis tuli see «jackpot»,» ütleb Green. See tähendab, et lõpuks küsis Nigula Greenilt 8000 eurot ja jättis selle maksmata. Tagantjärele on Greenil mulje, et selline väikeste summadega usalduse võitmine polnud juhuslik. «Teadlik käitumine, et ta nii teeb, jah,» ütleb ta.
Ka kolmas laenujuhtum on üsna sarnane - Nigula sai aasta eest teiselt Soomes tegutsevalt vanalt tuttavalt Ivo Jermolajevilt umbes 25 000 eurot laenu, sest väitis, et tal on hea veinidiil Tallinkiga, kuid raha selle elluviimiseks pole. «Lauri võttis ühendust minuga, et äkki saaks kiiret laenu teha paarinädalase tagasimaksega. Rääkisime asjad läbi, vestlesime meili teel, tegime lepingud, kandsime rahad üle ja nii ta läks,» sõnab Jermolajev.
Laenu tagatiseks pandi mootorrattad ja autod. Jermolajev küsis küll sõidukite dokumente, kuid Nigula oskas ta pehmeks rääkida ja sai raha ilma nendeta kätte. Nii tuligi mõne aja pärast välja, et panti pandud tsiklid ja autod ei kuulu Nigulale ehk ka siin polnud lõpuks ilusast laenulepingust ja pandist kasu – suur summa jäi üles.
Pettis ka motikamüüjaid
Seejuures tulebki välja, et suurte rahasummade meelitamine pole Nigula ainus isikuomadus. Nagu tema veebis leiduvaid avalikke profiile vaadates selgub, on tegemist ka kõva motikahuvilisega. Umbes aasta eest püüdis Nigula üht ülikallist mootorratast Tallinna Harley-Davidsoni esindusest ka osta. Nagu tagantjärele selgus, siis täitsa ilma rahata. «Tahtis ratast osta. Tal üks ratas oli olemas, aga see oli müüki pandud ja tundus, et inimesel nagu rahaprobleeme ei ole,» räägib Harley-Davidson Tallinn müügijuht Margus Kruberg.
Kuna Nigula oskas jätta endast usaldusväärse mulje ja pakkus välja isegi käendajaid, tekitas see müüjas usalduse. Lisaks väitis Nigula, et tegi juba Soome pangast esimese ülekande ära ja saatis selle kohta panga maksekäsu koopia, millelt on näha, nagu oleks tasutud 7000 eurot. Ülejäänud osa ligi 30 000 eurot maksva tsikli eest pidi tulema järgmise kandega. «Andsime inimesele ratta kätte, aga siis läks mõni päev mööda, läks kolm päeva, läks neli päeva – et kaua sealt Soomest see raha tuleb?» räägib Kruberg.
Niisiis hakkasid müüjad kahtlustama, et midagi on mäda, kuni täitsa juhuslikult üks teine motikamüüjate klient märkas maksekorraldusel olulist viga. «Mul oli see ülekandearve laua peal ja klient ütles, et see on Soomest tulnud makse ju, aga siin on Ü täht pealt. Aga kui on Soomest tulnud makse – Soomes ju Ü tähte pole – seal kasutatakse Y-t,» räägib Kruberg.
See tähendab, et Nigula esitatud maksekorralduse koopia oli labane võltsing.
Edasi üritati Nigulat kätte saada ja lõpuks leiti ratas Viimsist üles ja võeti tagasi. «Ja siis oli kuulda juba kuskilt linna pealt, et oli üritanud ratast pakkuda juba kuskile, et laena mulle raha, ma annan sulle ratta panti,» lisab Kruberg.
Õnneks oli motikas siiski veel esinduse nimel ja firma sai selle tagasi. Nigula oli välja petetud rattaga sõitnud vahepeal 1300 kilomeetrit. See tähendab, et uus ratas ei olnud enam uus ja ettevõte sai selle tõttu 3500 eurot kahju. Aga kuna ratas saadi kätte, siis politseisse ei pöördutud.
Kusjuures «motikaostuga» sarnase skeemiga sai Nigula hakkama veel üsna hiljuti. Automüüja, kes oma nime ja näoga esineda ei soovi, räägib meile, et temale tegi Nigula sellise tünga vaid mõne nädala eest. Et autot tagasi saada, pidi Tallinna mees sõitma lausa Nigula vanematekoju Tartumaale, kusjuures tagasi saadud autost avastas ta muuhulgas mitu tasumata parkimistrahvi ja ühe Tallinna vanalinnas asuva hotelli arve, mille Nigula oli maksmata jätnud.
Võlausaldajad asusid tegutsema
Üksikuna võttes tunduvad need juhtumid kohati isegi koomilistena, kuid mosaiiki kokku pannes hakkab paistma laiaulatuslikum süsteem. «Kui seda raha tagasi ei tulnud, siis sellest tähtpäevast kuu hiljem sain Lauri Nigulalt kirja. Ta oli saatnud seda grupina kõigile teistele ka. Siis ma hakkasingi vaatama, et nii palju inimesi ja hakkasin nende inimestega suhtlema ja siis tuligi see tõde päevavalgele,» räägib Green.
Sellisest võlausaldajate omavahelisest suhtlusest selgus kohati lausa tragikoomilisi seikasid, lisab Kasser. Näiteks toob ta välja, et suhtles naisterahvaga, kes kartis, et kui Nigula sellest suhtlusest teada saab, ei maksagi ta kunagi võlga ära. Kusjuures Nigula ongi vahetevahel mõnele võlausaldajale väikesi summasid tagasi maksnud, aga seda juba siis uute laenude arvelt. Kasseri hinnangul on suurem osa siiski ära kulunud Nigulal endal mõnusaks olemiseks.
Seejuures on Nigula püüdnud pidevalt oma võlausaldajaid rahustada. Kui see ei mõju, siis ka ähvardada. «Et kui ma pöördun tema vastu kohtusse, siis ei näe ma oma raha mitte kunagi,» kordab Green meile Nigula öeldud sõnu. Nigula olevat talle väitnud, et kui tema võlaskeemid avalikustatakse, ei saa ta rohkem raha teenida ehk laenu juurde võtta.
Nii Kasser kui Green teavad, et paljude puhul on selline manipuleerimine töötanud. Enda seisukohalt ei pea nad aga õigeks, et nende võlgasid kellegi uue käest välja petetud rahaga kaetaks. Koostöös taotlesid nad Lauri Nigulale eraisiku pankrotti ja kohus on selle tänaseks välja kuulutanud.
Nigula: kahe otsaga asi
Püüame ühendust saada ka Nigula endaga ja helistame talle. See telefonikõne jääb üsna lühikeseks:
Ajakirjanik Hannes Sarv (HS): Siin mingid inimesed väidavad, et te olete tohutult raha võlgu neile?
Nigula: Eks see kõik on kahe otsaga asi.
HS: Et te ei ole siis või?
Nigula: Räägime õhtul.
Pärast seda katkestab Nigula kõne. Ka õhtul rääkimisest ei tule midagi välja, sest rohkem Nigula meie kõnesid vastu ei võta. Ta ütleb SMSi teel, et on välismaal, mis on üllatav, sest Eestist lahkuda tohiks ta ainult kohtu loal. Igal juhul tunnistab Nigula ühes oma sõnumis, et paljud inimesed on kannatanud seoses tema halvasti planeeritud majandustegevusega, kuid ütleb, et proovib olukorda lahendada. Seejuures viitab ta, et on paljudele raha tagasi maksnud koos intressidega. Ehk petiseks ta iseend ei pea, ehkki teised nii ütlevad.
Politsei esialgu ei aita
Kuid siit tekibki küsimus, et kui nii paljud inimesed ütlevad, et Lauri Nigula on petis, siis miks nad politseisse pole pöördunud? Tuleb välja, et on küll – lihtsalt avalduse esitamiseni pole asi jõudnud. Üks, kes politseisse pöördus, oli Jermolajev. «Nad ütlesid, et ei ole mõtet (avaldust – HS) teha, et nemad ei hakka sellega niikuinii tegelema,» räägib ta. Ehk Jermolajevile selgitati politseis, et rahad on ju vabatahtlikult loovutatud ja seetõttu ei võetaks asja menetlusse.
Põhja prefektuuri vanemkomissar Roger Kumm ütleb, et kuna Nigula osas ühtki menetlust algatatud pole, on teemat võimalik kommenteerida üldiselt ja üldjuhul ongi sellised laenusuhted tsiviilasjad, kus kriminaalmenetlust ei algatata. «Ilmselt, kui see edasi anda ükskõik millisele politseinikule, siis ta annabki selle hinnangu, et see on tsiviilvahekord ja sellega tuleks pöörduda tsiviilkohtu poole,» selgitab ta. Kumm lisab, et sellises olukorras tasub eelkõige nõu pidada juristiga, et oma õigusi kaitsta ja kui on ikkagi alust kahtlustada kelmust, teha politseile uuesti avaldus. Kuid ka siis ei pruugi politsei menetlust algatada, kui nad süüteokoosseisu ikkagi ei leia.
Kallis pankrotimenetlus
Jääb üle pankrotimenetlus, aga tasub märkimist, et see pole võlausaldajale sugugi odav. Näiteks Greenil on seni kulunud juba 4000 eurot. «Sa maksad riigile ka sama summa peale, aga tegelikult see ei vii mitte kuskile,» nendib Green. Ja õigustatult, sest raha tagasisaamise tõenäosus on väike. Pankrotihaldur Andres Hermeti ülevaatest Nigula varade kohta selgub, et mehel polegi hinge taga mitte midagi. Küll on tal lisaks eraisiku võlgadele veel tarbimislaen ja mõned inkassonõuded. Võlglaste nimekirjades on ka Nigulaga seotud ettevõtted LDD Trade ja A Prime Taste.
Ehk tulebki nii välja, et kui keegi teile pahatahtlikult võlgu on, temaga suurt midagi ette ei võetagi ja lootus raha kätte saada on väike. «Kedagi absoluutselt ei koti, noh – vend käib tänaval ja võtab uusi laene peale,» ütleb Green. Lootus ei ole siiski veel päriselt kadunud. «Mees peab ennast ükskord kätte võtma ja eks ta ükskord peab neid hakkama maksma. Ega siis maakera on ümmargune – kuhu ta siis kavatseb põgeneda?» küsib Green.
