Mida kõike leidub ühes kompostiks muutunud lambasõnniku hunnikus! Ainuüksi silmaga nähtavat on nii palju, et läinud nädalal Latika mahetalu külastanud Tamme gümnaasiumi teise klassi lastest igaüks võis midagi uut avastada.
«See ongi päris elu!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärbsevastsed, -vaglad, -nukud, erinevad mardikad ja veidrad kärbsed, vihmaussidest rääkimata. Klassitäis lapsi sonkis sõrmipidi kompostihunnikus, mis sest, et alles minut varem kirtsutasid nad heinamaal koerakaka peale nina ega pannud tähelegi, et nende kõrval kõrgus värske lambasõnniku mägi.
«Siin on nagu päris elu kohe!» ahhetas üks poiss värske sõnniku kõrval laiuvast, mõnda aega komposteerunud sõnnikust vihmausse ja putukaid otsides. Maaülikooli professor Anne Luik, kes lapsed maaeluga tutvuma tõi, hüüatas seepeale rahulolevalt: «See ongi päris elu!»
Laste klassijuhataja Tiina Orgel üritas samal ajal silmad lahti hoida, et keegi kärbsevastseid või vihmausse kotti ega taskusse ei topiks, sest nüüdseks oli juba selge, et lastel on suur soov kõike, mida nad maal näevad, ka emale-isale näitamiseks koju kaasa võtta.
Väetisevabrikud
Enne kompostihunnikusse sukeldumist olid lapsed Anne Luige näpunäidete järgi uurinud ristikujuuri ja mängisid mängu «Võidab see, kel on kõige parem ristik».
Pisikesed valged pallid, mis juurte all peituvad ja mida Anne Luik väetisevabrikuteks nimetab, seovad mullas lämmastikku ja on seega ühed parimad looduslikud mulla rikastajad. Kõige usinam otsija leidis ühe ristikupuhma alt 39 valget palli ja loomulikult oli see nii huvitav avastus, et mullased juurikad rändasid paljudel taskutesse.
Justkui iseenesestmõistetavalt rändasid hiljem nende juurikate kõrvale ka kõrvitsaseemned, mis olid küll mõeldud kassettidesse külvamiseks, ent mida Anne Luik lubas lahkelt ka maitsta. Seejuures pidi ta külvikasti kõrval hoolsalt valvama, et hanereas oma külvamise järge ootavad lapsed äranäritud seemneid mulda ei pistaks.
Enne seda oli Latika mahetalu perenaine Janika Hinto teinud lastele seemnemaailma põhjaliku tutvustuse koos lõbusa mänguga, kus pooltel lastel oli käes seemnepakike, ülejäänuil mõne köögivilja nimega silt ning iga köögivili pidi leidma üles oma seemne.
Sealjuures said lapsed võrrelda, miks peediseeme (mille kohta mõni küll arvas, et tegu on popkorniga ja sellest kasvab popkornipuu) on nii suur, aga porgand kasvab imepisikesest seemnest.
Janika Hinto rääkis seepeale, kuidas tema vanaema segas porgandiseemned liivaga ja viskas siis põllul vagudesse. Selle tulemus oli aga, et ühes kohas oli tihe porgandipadrik, seejärel tükk tühja maad ja siis jälle uus padrik.
Siis aga vedas perenaine hoovi peale punaste ratastega agregaadi ja tutvustas: «See on külvik.» «Mis asi? Küülik?!» kortsutasid lapsed arusaamatult kulmu. Asi sai veidi selgemaks, kui perenaine näitas, kuhu tuleb porgandiseemned sisse valada ja kuidas nad siis õigel hetkel mulda kukuvad.
Võimalus küülikut-külvikut või tõukeratast, nagu mõni laps arvas, hoovi peal ringi lükata tekitas palju elevust. Mis sellest, et seekord oli tegu vaid kuiva trenniga ja kruusasele, eelmise päeva vihmast veel lirtsuvale hooviteele tegelikult ühtegi porgandiseemet ei külvatud.
Karvane vaatleja
Kogu seda linnalaste maailmaavastamist jälgis samal ajal kõrvalt varjupaigast Latika tallu võetud nudi saba ja karmi karvaga krants Roosi, kes kasutas iga võimalikku hetke pai lunimiseks ja tähelepanu keskpunkti tõusmiseks.
Neil hetkedel, kui talutööd siiski laste huvi rohkem köitsid, lõbustas Roosi end hoopis kass Rita seltsis, kes lasi koeral end mõnuga kiusata. Seda kõike vaatas rahulikult pealt vankris kõõluv noorperemees Märt, kes lubas nurisemata emal koolilastega tegeleda.
Vahepeal sammus üle õue ka lodjaehitajast taluperemees Priit Hinto ja pidas plaani, kuidas minna viljapõldu laastavat hanekarja peletama.
Jaanika Hinto võttis nüüd kolmandiku lapsi endaga kaasa ja läks aeda taimi istutama. Mulda tuli pista hoidlas pealseid kasvatama hakanud sibulad, toas kasvama läinud küüslaugud (et neist sügisel seemneid saada) ja ettekasvatatud salatitaimed.
«Kas see on Makroflex?» küsis eelmise aasta maasikapeenart uudistav koolipoiss peenravahedes laiuva valge vati peale näidates. «Ei, see lambavill,» vastas perenaine rahulikult.
Kuna Latika talu 150-pealisest lambakarjast saab ilmselgelt palju villa, kasutab perenaine seda kavalalt ära – peenravahedes toimib vill suurepärase multšina, säästes rohimise vaevast.
Lammaste maavärin
Lõpuks, kui kõik vajalikud taimed külvatud-istutatud-kastetud, seati sammud ka karjamaa poole, et teha tutvust selle määgiva karjaga, mis Latika talust mööda sõitjate pilke köidab.
Õpetaja Tiina seadis lapsed kõik pika söötmisküna ette ritta, et küna ja laste vahele jääks tubli kaks meetrit tühja ruumi. Karjakoera kalduvustega Roosi jäeti nukralt värava taha ootama, perenaine võttis käevangu kaeraämbri ja läks suurelt karjamaalt lambaid kohale meelitama.
Naersime fotograafiga omaette, et miks need lambad küll selle lastekarja juurde peaksid julgema tulla, aga juba hakkasid esimesed villakandjad perenaise poole jooksma. Hetke pärast kostis karjamaalt maavärin läbisegi valju määgimisega ja Jaanika Hinto sammus oma musta maani seeliku lehvides tagasi väikese kopli poole, lambakari järel.
Õitsvate kreegipuude varjus ootavad lapsed olid ühtäkki sama elevil kui kaeralõhna haistvad lambad. Ja ehkki tallu sõites sõlmiti õpetajaga kokkulepe, et mobiiltelefonid jäävad selle külaskäigu ajaks taskusse, vaatasid hetke pärast lapsed lambaid läbi telefonide kaamerasilmade, et saaks ka selle vaatepildi koju kaasa võtta.
Kui pea kogu kari lammastele kohase üksmeelega söötmisküna juurde tormas, jäi üks elukogenud lammas siiski igaks juhuks puu taha piiluma. «Möööö!» hüüdis ta justkui tõrrepõhjast kostva häälega ja piilus igaks juhuks ka teiselt poolt puud: «Möööö!»
Umbes viienda möötamise järel jagas elukogenud lammas ära, et ilmselt on tegu petukaubaga ja ei maksa ikka selle kahtlase väikeste inimeste karja juurde minna, keeras otsa ringi ning pani karjamaa poole ajama. Kevadised talled kalpsasid talle koos ärksamate lammastega järele.
Kaeralõhnast uimastatud uted jäid aga laste juurde, nii et need said isegi mõnda kasukat katsuda. Kevadist pügamist pole uted pidanud veel läbi tegema, seega on nende kasukas tõeliselt paks ja tihe ning laste kätele ilmselgelt enneolematu kogemus.
«Issand! Katsu neil seda villa! Issand!» ei jõudnud tüdrukud omavahel ära imestada, samal ajal kui poisid leidsid pabulahunniku ja asusid seda pildistama. Roosi kasutas aga hetke ära ning pressis ennastki koplisse, et end veidi lammaste tagaajamisega lõbustada.
KAS TEATE?
Lapsed PRIA toel maale
Tamme gümnaasiumi arendusjuht ja bioloogiaõpetaja Urmas Tokko taotles algklasside õppekäikudeks PRIA kaudu raha Euroopa Liidu toiduprogrammist «Koolipuuvilja ja -köögivilja toetusega seotud tegevused». Selle abil viiakse kooli 2.–4. klasside õpilased (kokku 15 klassi) ekskursioonile mahetaludesse, et näidata, kus ja kuidas kasvab toit.
Eesti maaülikooli professor Anne Luik tutvustab projekti raames koostöös EMÜ mahekeskusega lastele Ülenurme vallas asuvat Latika mahetalu ning Rõngu vallas Karli ja Linda maiustusi valmistavat Silmere talu ja Tartu külje all Õssu külas EMÜ mahekeskust.
PRIA-lt oli tänavu esimest korda võimalik sedalaadi reiside jaoks taotleda iga õpilase kohta 30 eurot aastas. Ehkki toetusteks oli ette nähtud üle 127 000 euro, jäi lasteasutuste huvi selle vastu kesiseks. Kokku laekus vaid üheksa taotlust 5900 lapse jaoks summas 26 000 eurot, mille PRIA kõik rahuldas.