Sõjatööstuse miljonid seisavad takistuste taga
29. september 2010, 08:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti majandus on saanud Euroopa sõjatööstustelt tagasi vaid väikese osa summast, mis riik neile mitmesuguse tehnika eest välja on käinud. Põhjuseks on osaliste eestlaste huvipuudus, suutmatus toota kontsernidele vajalikke kaupu ning suurkontsernide vajadused.
Kolm aastat tagasi ostis kaitseministeerium Rootsi Saabi ja Prantsuse MBDA sõjatööstuselt lühimaa õhutõrjesüsteemi Mistral, mis läks maksma 56 miljonit eurot ehk umbes 900 miljonit krooni.
2009. aastal tehti järgmine, seekord 350 miljoni kroonine väljaminek, mille eest soetati Prantsuse firmalt Thales-Raytheon Systems kaks keskmaaradarit.
Mõlema tehingu puhul sõlmiti vastuostukohustusega leping, st firmad, kellelt riik kaitseotstarbelist kaupa soetas, peavad Eestist viie aasta jooksul teatud valdkondadest endale midagi vastu ostma.
Erinevad karid
Kui alguses esitleti seda supertehinguna Eesti majandusele, millest peaks meile tagasi laekuma kogu 1,25 miljardit krooni, siis tegelikult on lood keerulisemad.
Nimelt on loodud koefitsiendisüsteem. See tähendab, et kui Euroopa sõjatööstus ostab Eestis mingist valdkonnast kaupa või teenust, korrutatakse see koefitsiendiga, näiteks viiega. Ehk kui tegelikult ostetakse ühe miljoni krooni eest, läheb paberile kirja viis miljonit. Teatud tööstuskaupade puhul on aga koefitsient vaid üks.
Koefitsiendisüsteem on vajalik, et kontsernid panustaksid Eesti majandusele olulistesse valdkondadesse, nagu näiteks teadus- ja arendustegevuse teenused, mitte ei ostaks suure summa eest puitu kokku.
Praeguseks on rootslaste ja prantslaste panus Eesti majandusse 52 protsenti tagasiostukohustusest ehk paberil 460 miljonit krooni, tegelikult aga vaid 133 miljonit krooni.
Suurema osa ostudest on teinud just rootslased, kel on Eestis teise astme allhankijaid ehk ettevõtteid, mis toodavad firmadele, kes omakorda müüvad Saabile. Tunduvalt halvem on seis prantslastega. Jah, neil on veel 2012. aastani aega, kuid nii häid kontakte kui rootslastel prantslastel ei ole.
«See probleem on algusest saati olnud,» tunnistas kaitseministeeriumi riigi julgeoleku volitatud esindaja Ingvar Pärnamäe. Pärnamäe oli üks neist, kes 2005. aastal hankepõhimõtteid välja mõelda ja koefitsiendisüsteemi juurutada aitas.
Ühelt poolt on põhjus prantslaste vajadustes: kas Eestis leidub midagi, mida nad tahavad? Teisalt saab aga komistuskiviks Eesti firmade võimetus ja huvipuudus.
Rootsi partnerite kaudu Saabile aastaid allhanget teinud tekstiilifirma Mistra-Autexi juht Priit Tamm tunnistas, et kaalus ka prantslastele pakkumise tegemist, kuid mahud, mida nood ootavad, on uskumatult suured. «Need suurusjärgud on tohutult erinevad. Võtame kas või nii väikese summa nagu 130 000 krooni. Selle täissaamiseks on vaja toota 2000 ruutmeetrit vaipa,» tõi Tamm näiteks.
Samas kurdab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), et Eesti ettevõtted ei ole asjast üldse huvitatud. «Eesti ettevõtjate huvi on jäänud pigem tagasihoidlikuks, sest nende teadlikkus võimalustest, mida vastuost pakub, ei ole veel väga hea,» sõnas sihtasutuses vastuostudega tegelev Terje Okk.
Tehingutel saladusloor
Kas teadlikult või mitte, raputas Okk sellega endale tuhka pähe, kuna just EASi ülesanne on Eesti ettevõtjaid vastuostusüsteemi võimalustest teavitada. Kõikidest plussidest, mis prantslastele müümisest tekib, on asutus vägagi teadlik. «Eesti eksportööridele tähendaks see head võimalust siseneda turule, antud juhul siis Prantsuse turule,» nentis Okk.
Kolmas probleem on tehingute suur salastatus. Näiteks ei tohi keegi teada, millistelt firmadelt on Euroopa sõjatööstuskontsernid Eestist kaupu vastu ostnud.
Ka ei tohi teada, millist kaupa või teenust või isegi millisest valdkonnast ostetud on. Sisuliselt peidetakse kohustuslikku rahavoogu Eestisse.
Eesti Kaitsetööstuse Liidu hinnangul pärsib see kogu ettevõtmist. «Ei tahaks mõelda, et saladuses hoidmisel on pahad põhjused, pigem et küsimusega ei ole piisavalt tegeletud,» sõnas liidu nõunik, aastaid kaitseväes töötanud endine brigaadikindral Alar Laneman.
Tema sõnul on jäänud mulje, et Eestis ei tegeleta vastuostudega piisavalt. «Kõik, kellega oleme rääkinud, on ühel meelel, et see asi peaks olema selgem. Et see, mida Eesti on hankinud suure raha eest, oleks kasulik ka Eesti majandusele,» ütles Laneman.
Ta lisas, et ei tohiks olla saladus, kes on hõivatud vastuostuga ja kes on sõlminud lepinguid. Seda eriti riigis, mis toonitab äritegevuse läbipaistvust.
Vastuostude koefitsiendisüsteem
• Koefitsiendisüsteem on vajalik, et Euroopa sõjatööstused oleksid huvitatud panustama Eesti majandusele olulistesse valdkondadesse. Näiteks koefitsiendi 5 puhul tähendab see, et kui tegelikult ostetakse Eestist kaupu miljoni krooni eest, läheb paberile kirja 5 miljonit.
• Koefitsiendid: teadus- ja arendustegevuse teenused 5, strateegilised kaubad 3,5, kõrgtehnoloogilised kaubad 3, valitud tööstussektorite kaubad 2, ülejäänud tööstussektorite kaubad 1.
• Välistatud on tehingud järgmistes valdkondades: toorained, põllumajandus, metsandus, kalandus, kaevandamine, toiduainete, jookide ja tubaka tootmine, naftatooted, elektrienergia, veevarustus, kaubandus, hotellid ja restoranid, finantsvahendus (sh aktsiatega kauplemine), kindlustus, kinnisvara, avalik haldus
Allikas: PM