Tiiu Kuurme: Kaitstud lapsepõlv

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui erakoolide tegevustoetus kaotada, lööb see valusalt alternatiivkoole, mis on täitnud väga tähtsat osa haridussüsteemis, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Erakoolide praegused eksistentsiaalsed mured viitavad tuttavale mustrile: teeme ära, ja kõigile sama rauaga. Ent erakoolideks nimetatud koolid pole ühetaolised, kus maksujõuline elanikkond ostab oma lastele leebemat kohtlemist ja suuremat tähelepanu. On koole, mis loodud muust selgelt eristuva pedagoogilise kontseptsiooni alusel, ja mitte maksujõulisele eliidile.

Neid nimetatakse alternatiivkoolideks. Alternatiivkoolide ajalugu on praeguseks pikem kui sajand. Need tekkisid 19. sajandi lõpu Euroopas ning Ameerikas vastukaaluks tollal levinud viisile õpetada lapsi sundimise, tuupimise ja karistamise diktaadi all. Ning ka soovist uuendada ühiskonda.

Need tollaste suurte isiksuste ja mõtlejate ideedest sündinud koolid pidid looma võimaluse järgida inimese loomuliku arengu kulgu ning demokraatlikke ja humanistlikke põhimõtteid. See õnnestus. Eelmise sajandi 20. aastad olid pedagoogiliselt sedavõrd ideederohked, et sellist aega pole olnud varem ega tulnud hiljem. Tekkis märkimisväärne hulk erinevatel üldinimlikel väärtustel ja taotlustel põhinevaid koole. Kokku nimetati see pedagoogiline õitseaeg reformpedagoogikaks. Tänased uuendused koolides elavad tollaste ideede varal, õieti ootab mitu neist veel praegugi oma aega nagu meie Johannes Käisi pedagoogika.

Peamine alternatiivkoolide erinevus riiklikest haridusinstitutsioonidest on toetumine mõnele filosoofilisele tervikvaatele. Aluseks on siin arusaam lapsest ja inimesest üldse ehk inimkäsitus. Selle järgi ka elatakse. Kui riiklikud koolid sõltuvad päevapoliitikast ja trendidest, siis reformpedagoogilised koolid suutsid end teha neist suhteliselt sõltumatuks. Sõjaeelsete totalitaarsete režiimide esimesi tegusid Euroopas ja Venemaal oli arvete õiendamine sedalaadi koolidega. Vabade elujulgete ja iseseisvalt mõtlevate kodanike kasvatus tundus ohtlik. Tasub meenutada, et ka nn vaikiva ajastu Pätsi ametnikkond asus survestama Johannes Käisi tegevust ja eemaldas ta töölt.

Neist tollastest suundadest on ajaproovile vastu pidanud ning ülemaailmse leviku saavutanud neli: Waldorf- ehk steinerpedagoogika, Montessori-pedagoogika, Freinet-pedagoogika ja vabad alternatiivkoolid. Sünteesina tollastest ideedest on kõikjale levinud nn avatud õpetus, mis on oma loomuliku koha saanud arenenud maailma riigikoolide algkooliastmes.

Eestis on siin mainituist end kõigiti tõestanud waldorfpedagoogika ja mõnes lasteaias Montessori-pedagoogika. Pärnus tegutseb Taani alternatiivkoolide mudeli alusel Pärnu Vabakool. Hea Alguse liikumise nimetuse all on olemas ka avatud õpetus, ent peamiselt lasteaedade tasandil. Need rohked algklassid, mis koos selle liikumise tulekuga sündisid, on praeguseks hääbunud, leidmata hariduspoliitilist toetust. Jäänud on noored, kes meenutavad oma kooliaega soojalt ja tänuga ning julgevad teistest erineda loovuse ja mõtlemise iseseisvuse poolest.

Eesti waldorfkoolid on sündinud missioonist ja pühendumisest võimatuna näivates tingimustes. Ent isiklikest huvidest suuremaid püüdlusi järgivad inimesed suudavad ka võimatut. Praegu pühitsevad waldorfkoolidest vanimad oma 25. sünnipäeva. Nende mõttelooline põhi on Rudolf Steineri filosoofial põhinev arusaam inimelust, inimarengust ja ealistest arenguvajadustest. Ka vaimsest vabadusest arengu peamise eesmärgina, inimese, looduse ja universumi ühtsusest ning toimivast elutervest inimkooslusest. Neid vaateid jagavad kõik õpetajad ning on koostöös loonud vastava koolikultuuri.

Kui meie meedias ilmub artikleid, kuidas mitte lühendada koolivaheaegu, et põrgulikust kohast nimega kool varem priiusse pääseks, siis kõigis alternatiivkoolides püüavad lapsed pärast koolitunde mitte veel koju minna ja kipuvad kooli vägisi. Sest koolis on huvitav, seal on hea ja saab teha asju, mida mujal ei saa. Siin kaitstakse nende lapsepõlve. Nende ees avaneb elu oma imelises sisus ja tundlikkuses, mille mujal varjutavad kõikmõeldavad mürad, käibetõed ja ängid. Neis lastes arenevad omadused, mida testidega mõõta ei saa, aga mis kajastuvad nende hilisemas elukäigus. Eesti waldorfkoolide lõpetanute elukäigu uurimus on kättesaadav waldorfkoolide kodulehel.

Mida on alternatiivpedagoogika inimkonnale andnud? Valdav osa kooliuuenduslikke ideid ja ka ellu jõudnud praktilisi kogemusõppe meetodeid on reformpedagoogilist päritolu (alternatiivkoolide nimetus tuli kasutusele 1960. aastatest alates). Nii erialakirjanduses kui ka teaduskonverentsidel on väidetud, et niisuguste koolide mõju on mäekõrguselt suurem kui nende arv. Kui Soomes alustati läinud sajandi 1960. aastatel ulatuslikke (ja sisulisi!) haridusreforme, põhines nende ideestik suures osas reformpedagoogikal. Soome laste loovuse näitajad on kuulsas PISA-s teadagi kõrged. Taani vabade alternatiivkoolide baasil on ka riigikoolides sündinud ulatuslikke muutusi, Norras on waldorfkoolid sügavalt au sees. Praeguses Euroopas on pedagoogiline mitmekesisus nii enesestmõistetav, et selles kahelda ei tule korralikul inimesel pähegi. Ka meie waldorfkoolide 25 aastat on pakkunud siinsele pedagoogilisele maastikule rohkem, kui pealtnäha arvata. Nii on mitmes koolis rakendatav tsükliõpe ja kujundav hindamine kaude waldorfpedagoogilist päritolu. Õuesõpe, uurimuslik ja avastusõpe ning kogemustel ja elamustel põhinevad õppemeetodid on reformpedagoogilise algupäraga. Ning kogu nn uuenevas õppimiskäsituses pole midagi muud uut kui kompuutrid laudadel ja taskus, mida sada aastat tagasi tõesti ei olnud.

Mis aga alternatiivkoolidest (või siis ka erakoolidest) riigikoolidesse jõudnud ei ole, on sealne koolikultuur ja sisuline süvahuvi inimsuse problemaatika vastu. Igal neljapäeval kogunevad kõigi waldorfkoolide õpetajad üle maailma õpetajate kolleegiumile, mis sisuliselt juhib kooli. Seal arutletakse ühiselt nõudlike erialaste ja üldfilosoofiliste tekstide üle, musitseeritakse, maalitakse ja arutatakse läbi olnud ja eesolev nädal. Ning õpetajad saavad vastastikust tuge.

Kes teab, kui palju on waldorfkoolid praeguseks päästnud (riigi)koolikahjustusega lapsi, kellele see kool sai omal moel toibumisasutuseks. Enamik neist on tagasi saanud õpitahte ja elurõõmu. Tean ka hetkel mitut last, kes seal tasakaalu leidnud.

Exceli-huvilised võiksid kokku arvata, kui palju sünnib kasu riigieelarvele iga potentsiaalse läbikukkuja päästmisest. Siinjuures ei sooviks küll solvata ühtki nn tavalist kooli, sest vaevalt on õpetajaid, kes soovivad ja teevad sihilikult lastele halba. Aga ilmselgelt on meie koolide arenguruum suur.

Ning olemasolevad alternatiivkoolid aitavad sellele arengule kaasa. Kasvõi seeläbi, et viimastel aastatel ei mahu soovijate lapsed enam neisse kuidagi ära ja järjekorda pannakse juba kaheaastaseid. See on signaal teistele koolidele – muutuge! Arenege! Saage inimkeskseks ja loovaks. Siinjuures on ministeeriumil põhjust aru pidada, vahest ehk kuulub koolide ja hariduse juurde palju muudki kui koolivõrk, pearaha arvestus ja õpetajate palgad. Soomlaste haridusuuenduses, mis neile üleilmse edu toonud, võeti näiteks eriti tõsiselt mõistet inimkäsitus. Erinevalt meist on soomlastel tugev kasvatusfilosoofiline põhi.

Erakoolide kilda on alternatiivkoolid sattunud põhjusel, et see oli ainus viis need legitimeerida. Mõnel pool, näiteks Soomes, on eraldi olemas alternatiivkooliseadus ja kõik kulud katab riik. Ka teistes Euroopa maades kannab lõviosa (ent mitte kõik) kuludest riik, et hoida neid koole kui teatud mõttes pedagoogilisi oaase ja uuenduste allikat.

Tegevustoetuse täieliku kaotamise korral ei suudaks meie alternatiivkoolid enam jätkata. Saaksime taas ühtlase vanadest aegadest tuttava pildi Vilsandist Vladivostokini. Loodame, et seda ei juhtu ja leitakse lahendused, sest piisab ju (maksumaksjatest vanemate) alternatiivkooli lapsele samaväärsest rahasummast, mille saab riigikooli laps. Muutusi hariduselus ja -arusaamades jõuti esimese Eesti Vabariigi lühemal iseseisvusajal esile kutsuda rohkem kui nüüd. Vahest on küsimus ametlikult esiplaanile seatud väärtustes. Kunagi olid need sisulised.

Autor kuulub ühendusse European Forum for Freedom in Education, on viibinud rohketel vastavatel kollokviumidel ning elanud pikemaid aegu alternatiivpedagoogilistes keskkondades.

---------------------

3 mõtet

Erakoolide kilda on alternatiivkoolid sattunud põhjusel, et see oli ainus viis need legitimeerida.

Kõigis alternatiivkoolides püüavad lapsed pärast koolitunde mitte veel koju minna ja kipuvad kooli vägisi – siin kaitstakse nende lapsepõlve.

Tegevustoetuse täieliku kaotamise korral ei suudaks meie alternatiivkoolid enam jätkata.