Eesti on väike riik, siin ei ole kuigi palju võõramaalasi ja see hakkab ka tänavapildis silma. Viljandimaal elab maavalitsuse selle aasta 1. juuni andmetel 2539 muulast. Seda on maakonna elanikest 5,2 protsenti. Peale venelaste, soomlaste ja ukrainlaste on siin suuremat sorti kogukond valgevenelastel, lätlastel ja sakslastel.
Järgnevas loos räägivad eri ajal meie maakonda elama kolinud välismaalt pärit inimesed, kuidas nad end siin tunnevad, mida arvavad kohalikust elust ja kuidas neid on siin vastu võetud.
Tumedanahalisega suheldakse vene keeles
Indias sündinud Maurice Mathias on Eestis elanud 21 aastat, sellest seitse Viljandis, ja oma eluga rahul. Ta on ära õppinud eesti keele ja pikka aega pidanud Viljandi eri paigus aasiapäraseid toite pakkuvat restorani Dragon.
«Mulle meeldib Viljandis. See on rahulik linn, inimesed on väga head. Kultuur on teistsugune, inimesed tervitavad üksteist. Siin on hea hingata,» rääkis Mathias.
Seda, et eestlased oleksid võõramaalaste suhtes sallimatud, Maurice Mathias oma kogemuse põhjal kinnitada ei saa: Eestis oldud ajal jooksul on talle ehk vaid paar korda halvasti öeldud. «Igas riigis on nii head kui pahad inimesed. Mõtlen, et niimoodi kuidas ise teistega käitud, käitutakse ka sinuga. Kui halvasti käitud, ollakse sinugagi halb,» kõneles ta.
Linnatänaval ülemäära uudistavaid pilke tunda on Mathiase sõnul siiski häiriv. «Näevad, et musta nahaga, ja vaatavad mind kuidagi teistmoodi. Siin ei ole palju tumedanahalisi ja tihti hakatakse minuga vene keeles rääkima. Mõeldakse, et olen pärit Aserbaidžaanist või kusagilt sealt kandist.»
Ennast aga ebaturvaliselt Mathias Viljandis tundnud ei ole, muidugi kui välja jätta India omast väga erinev kliima. «Seal, kus mina elasin, ei olnud sellist talve. Aga teistsugune kliima sobib mulle, olen külmaga ka ära harjunud.»
Ühiskonda sulandumine on läinud kergelt
Anne Gomaa ja tema Egiptusest pärit abikaasa Mohammed Adel Gomaa on moslemid, kes elavad Karksi-Nuias. Anne Gomaa sõnul on tema mees Eestis elanud kolm ja pool aastat ning tunneb end Viljandimaal väga hästi.
Kuigi egiptuse ja eesti kultuur on väga erinevad, näiteks peetakse seal äärmiselt tähtsaks perekonda ja samal tänaval elavaid naabreid, on siinsesse ühiskonda sulandumine läinud kergelt. Mohammed Adel Gomaa on eluga rahul: tal on huvitav töö, toredad kolleegid ning ajapikku on tekkinud häid sõpru.
Et Karksi-Nuia-suguses väikelinnas võõramaalasi ei ela ja seal ei käi ka kuigi palju turiste, tunti Mohammed Adel Gomaa vastu naise sõnul algul suurt huvi. «Kui abikaasa saabus, uudistati ikka, kes ja kust on tulnud ja miks,» meenutas ta.
Seda aga, et inimesed linnatänaval tema meest liiga
uudishimulikult vaataksid, Anne ei leia. «Tegelikult ei riietu ta ju teistmoodi kui siinsed mehed.»
Et Anne Gomaa on omaks võtnud islami, kannab ta moslemi naisele kohaselt rõivaid, mis katavad kogu keha. Ka juuksed on alati kas rätiku või mütsiga varjatud. «Muidu on aga riided tavalised ja seetõttu pole teistmoodi vaatamist märganud. Ja kui vaadataksegi, siis see mind ei häiri,» tähendas ta.
Küsimusele, kui tolerantsed on siinsed elanikud eri rahvuste, kultuuride ja usundite suhtes, vastas Mohammed Adel Gomaa, et enamasti ollakse salliv ja tuntakse erinevuste vastu huvi. «Eestlane ei ole sõbralik isegi mitte teise eestlasega ja sellele, kes sind ei tunne, oled võõras. Kuid on inimesi, kes on valmis aitama, sest oled võõramaalane. Need, kes sind juba tunnevad, on ka sõbraks saanud. Minu tööandja on väga vastutulelik selles suhtes, mis puudutab palveaegu ja ramadaani.»
Anne Gomaa nentis, et kuigi mehel on Eesti ühiskonda ja kohalikku kogukonda sulandumine hästi läinud, on ette tulnud ka halvasti ütlemist. «Näiteks on purjus inimesed julged halvustavalt kommenteerima neist erinevaid inimesi, kas või välimuse poolest. Ja kord taheti teha nalja islami usu üle,» rääkis ta ning lisas: «Iga ettetulev probleem siiski õpetab midagi, kas või ette nägema, et järgmist halvasti ütlemist ei tuleks.»
Erhan Kılınç on Viljandis elanud peaaegu neli aastat ning talle kuulub siin osaühing Erico Impex, mis tegeleb sise- ja välisuste, puidust ehitusmaterjalide ning puidu hulgimüügiga. Tal on eestlannast naine, kaks last ja ta tunneb end Viljandis koduselt.
«Ma tunnen, nagu ma oleksin eestlane,» lausus Kılınç vastuseks küsimusele, kui hästi ta on Eesti ühiskonda sulandunud. Ka tema eesti keel on hea.
Türgit teatakse tänu seriaalidele üha rohkem
Nelja aasta jooksul ei ole Erhan Kılınç kordagi kogenud kellegi halvakspanu seetõttu, et ta on sündinud Türgis. Pigem vastupidi: inimesed on lahked ja tänu Türgi seriaalidele, mida Eesti telekanalid näitavad, teatakse Türgist aina rohkem. «Inimesed ei mõtle, et ma ei tohiks siin elada. Nad ütlevad, et väga tubli, et töötad siin, sul on lapsed ja pere.»
Erhan Kılınç tunneb end Viljandis turvaliselt ja kuigi see on tema sünnilinnast väiksem, on tal siin hea elada. Ainus, mis on talle harjumatu, on külm talv. «Aga ma saan hakkama, ei ole probleeme,» sõnas ta.
Sakala suhtles ka teiste võõramaalaste ja nende peredega, ent kuigi kellelgi isiklikke negatiivseid kogemusi Eestis elamisest polnud, ei soovinud enamik neist oma lugu jutustada. Mõni kartis Eesti väiksust, mõni internetikommentaare.
