Pudelikorjaja teenib perele raha soojamaareisideks

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taarakogumispunkt.
Taarakogumispunkt. Foto: Erik Prozes / Postimees

Soomlanna Satu Panula Hämeenlinnast saab tänu aktiivsele taarakorjamisele lubada oma perele kallist kodutehnikat ning soojamaareise.

Kogu soomlanna lisaraha on tulnud aga pudelite ja purkide kogumisest ja tagastamisest, vahendab Yle uutiset. Elukutseline pudelikorjaja ütleb, et ei mõista selle ära viskamist, mis on sisuliselt raha.

Soomlased on üldiselt kohusetundlikud taara äraviimisel, ent enamus tegelebki vaid oma pudelite ja purkidega, mitte ei korja üles teiste mahavisatud taarat. Satu Panula on seda aga juba aastakümneid teinud.

«Kannan endaga alati kaasas suuremat kotti. Käin igapäevaselt jooksmas ning tihti näen pudeleid maas vedelemas. Vahel naasen jooksult kilekotitäie taaraga, vahel saab täidetud isegi suur prügikott,» räägib Panula.

Ta ütleb, et teeb seda kõike vaid säästmise eesmärgil ning on aastate jooksul kogunud tuhandeid eurosid. Perekonna esimene digiboks osteti pudelirahaga. Oli ka aegu, mil taararaha oli pere ainukeseks sissetulekuks. Satu ütleb, et hinnanguliselt teenib ta aastas pudelikorjamisega umbes 2000-3000 eurot.

«Me reisime igal aastal välismaale ning tasume broneerimistasud taararahaga, lisaks tuleb ka kaasavõetav  taskuraha taarafondist,» selgitab Panula.

Avalikes kohtades pudeleid korjates saab ta uudishimulikke pilke, kuid on juba harjunud paljude mõtteviisiga, et vaid vaesed inimesed korjavad pudeleid.

«Jõuka välimusega inimesed koguvad harva pudeleid, isegi kui nende ees on neid terve hunnik. Need kes raha vajavad, viivad aga hea meelega taarahunniku endaga kaasa,» ütleb soomlanna.

Ta leiab pudeleid peaaegu igal pool, kus jooksmas käib – matkaradadel, jõgede kallastel, isegi kortermajade koridorides. Kõige enam üllatavad teda aga purustatud ja kildudeks visatud pudelid ja purgid, mis on tema sõnul märk üldisest ükskõiksusest.

«Ilmselt on lastel ja noorukitel piisavalt taskuraha, et visata pudeleid maha ning lasta sellega vajalik sissetulek raisku. See on aga jällegi plussiks kellelegi teisele,» ütleb Satu Panula.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles