Uskumused on eestlaste seas stabiilselt mitmekesised ning usk või religioon selle traditsioonilises tähenduses ei kuulu elu-olu keskmesse, näitavad uuringutulemused siseministeeriumi usuasjade osakonna nõuniku Ringo Ringvee hinnangul.
Nõunik: religioon ei kuulu eestlaste eluolu keskmesse
17. juuni 2015, 16:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti avaldatud Saar Polli läbi viidud uuringust selgus, et jumala olemasolu usub 39 protsenti Eesti elanikkonnast - 28 protsenti eestlastest ja 62 protsenti mitte-eestlastest. Ristitud on 46 protsenti eestlastest ja 80 protsenti mitte-eestlastest ning kogudusse kuulub 19 protsenti eestlastest ja 25 protsenti mitte-eestlastest.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee märkis, et erilisi üllatusi värske Saar Polli uuringu tulemused ei toonud. «2000. aasta rahvaloenduse andmed osutasid luterlaste osakaalu vähenemisele ning seda trendi kinnitas 2011. rahvaloendus ning nüüd ka käesolev uuring. Üllatav ei ole ka see, et võrreldes teiste rahvustega on eestlaste seas vähem neid, kes peavad end usklikeks,» ütles Ringvee.
Tema sõnul on üldise end usklikena määratlevate inimeste hulga kasv on ikka olnud iseloomulik rahututele aegadele. «Üllatuseks on olnud pigem tõlgendused, kus luterluse kahanemisega, millele ka käesolev uuring osutab, on kommenteeritud õigeusklike arvu kasvu ning seotud seda väga tihedalt vene rahvusliku identiteediga. Samas on jäetud tähelepanuta, et kuigi õigeusklikud moodustavad tõenäoliselt hetkel suurima uskkonna, peab end õigeusu kiriku liikmeteks ainult 20 protsenti teiste rahvuste (sh venelaste) esindajatest ehk teisisõnu veidi enam kui pooled end usklikena määratlenutest,» rääkis Ringvee.
Kuigi õigeusklikud moodustavad tõenäoliselt hetkel suurima uskkonna, peab end õigeusu kiriku liikmeteks ainult 20 protsenti teiste rahvuste esindajatest.
«Kõige üllatavam oli võib-olla tulemus, mis puudutas religiooniõpetusse eitava suhtumise tõusu,» lisas ta.
«Vaadates 2010 ja 2015 uuringu tulemusi, siis näib, et mingeid olulisi muutusi ei ole viie aasta jooksul aset leidnud. Nii võib ilmselt väita, et uskumused on eestlaste seas stabiilselt mitmekesised ning usk või religioon selle traditsioonilises tähenduses ei kuulu elu-olu keskmesse,» sõnas Ringvee.
Ka 2011. aasta rahvaloenduse andmed on teatud määral võrreldavad värske Saar Polli uuringu tulemustega. «See puudutab eelkõige kaht suuremat usutraditsiooni, luterlust ja õigeusku ning olukord, et luterlased on oma arvulise ülekaalu õigeusklikele kaotanud, peegeldus nii rahvaloenduses kui praeguses uuringus,» selgitas ta.
«Väiksemate usutraditsioonide puhul on alati küsimus, et kas nende esindajaid või end usutraditsiooniga seostavaid inimesi juhuvalimisse satub või mitte. Seetõttu on religiooni teatud tahkudega tegelevate inimeste jaoks tegelikult tagasilöök, kui tulevikus korraldatakse rahvaloendusi rahvastikuregistri põhjal ega sisalda religiooni puudutavat küsimust, sest see tähendab ühtlasi, et meil puudub laiem taust või võrdluspunkt väiksematele juhuvalimiga küsitlustele. Samuti kaob sellisel puhul võimalus seada erinevate usu- või huvirühmade väiteid liikmes- või järgijaskonna kohta laiemasse konteksti.»
Kui vaadata rahvaloenduse ajal inimeste kirja pandud uskumusi, leiab sealt ka väga vähelevinud religioone, näiteks vanausuline, kristlik vabakoguduslane, maausuline, eristamata kristlane, taarausuline, pagan, Eesti vanausuline, New Age. Kui pikaajaliselt inimene sellesse uskunud on, ei selgu. «Samuti ei saa rahvaloendusest teada, kas mõne usutraditsiooni esindajana end määratlenud inimene ka näiteks mõnd usutava järgib,» nentis Ringvee.
«Suurus ja levik on muidugi suhtelised mõisted ning Eesti kontekstis on juba tuhande järgijaga usk üpris suur ning mitmed nimetatud usutraditsioonid olid rahvaloendusel esindatud mitme tuhande inimesega,» märkis ta.
Ringvee sõnul ei ole kindlasti õige neid kõiki moevooludeks pidada ning osadel neist on ka Eestis üsna pikk ning mõnikord ka eriline ajalugu, nagu näiteks vanausulistel. «Kristlike vabakoguduste ajalugu algab Eestis 19. sajandil. Samas kuuluvad samasse kategooriasse ka suhteliselt lühikese ajalooga vabakoguduslikud traditsioonid. Rahvusvahelises võrdluses ollakse täheldatud, et rahvaloendustel, kus usuküsimus on nn kaheastmeline ning kus kõigepealt küsitakse, kas vastaja peab omaks mõnd usku või religiooni ning jaatava vastuse korral peab oma usu täpsustama, on «moevoolud» esindatud tagasihoidlikumalt.
Samas on täiesti mõistetav, et kui mõnel usukogukonnal või –organisatsioonil õnnestub viia läbi nt mainekujunduskampaania, mis resoneerub nt mõne elanikkonnarühma teatud hoiakutega, siis see kajastub ka loenduses. Seda on võimalik täheldada ka Eestis,» tõdes Ringvee.
Graafik: 2011. aasta rahvaloenduse tulemused