Ohvitserid ei teki üleöö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile sai minu jaoks lõputöö eduka kaitsmisega läbi kolm aastat õpinguid Kõrgemas Sõjakoolis ning nädala pärast astun ma kooliseinte vahelt välja, nooremleitnandi pagunid õlal (tekst on kirjutatud kahe nädala eest, toim) . Heaks ohvitseriks ei saada aga kolme aastaga. Tahe kaitsta oma riiki on juurdunud juba noores eas ning soov olla hea juht innustab juurde õppima nii homme kui ka aastate pärast.
Soov saada kaitseväelaseks tekkis mul juba siis, kui teismeeas noorkotkastega liitusin. Keskkooli astumise ajaks olin end militaarvaldkonnaga kurssi viinud ning valisin vajaliku õppesuuna ja lõpueksamid. Viimase tõuke sõjakooli kasuks otsustamisel andis ajateenistus – seal sain selgust, et kaitseväelase elukutse on see, mida omandada soovin. Sõjakooli astumine oli nagu pitser, mis kinnitas, et soovin saada sõjaväelise kõrgharidusega juhiks.
Raskeid momente on olnud omajagu – igas õppeaines leidub väikseid keerukusi, mis on siiski läbitavad, kui piisavalt tahta. Taktikalise väljaõppe perioodil kestavad tunnid hommikust õhtuni, akadeemilise õppe perioodi saab aga rahulikumaks ajaks nimetada.
Olen koolis igast peatükist väga palju omandanud, juurde õppinud, saanud juurde enesekindlust ja juhtimiskogemust. Kooli lõpetamisega on täitunud üks minu suurtest soovidest – saada ohvitseriks. Nüüd algab etapp, kus saan hakata ise panustama kaitseväe heaks.
Eeskujusid nii elus kui ka ohvitseriks saamisel on mul olnud mitmeid. Näiteks üks hea sõber, kes paar aastat tagasi sõjakooli lõpetas, või siis leitnant, kes oli Kaitseliidus sõduri baaskursusel minu kursuse ülem. Tema oli mu esimene kokkupuude tegevväelasega ja tema on olnud mulle suureks eeskujuks. Samuti on olnud eeskujuks kõik ülemad alates ajateenistuses sõduri baaskursusest kuni sõjakooli lõpuni, kursuseülemate ja kooli ülemateni välja. Olen kõikidelt midagi õppinud – milline olla, milline mitte olla ja kuidas olla hea juht.
Pingelisematel perioodidel olid mulle oluliseks toeks perekond ja kursusekaaslased. Omavahelise huumoriga on võimalik vähendada stressi, mis kõrgkoolis õppides paratamatult tekib. Kui kursusel on läbisaamine hea, aidatakse üksteist ning juba ühtlustamiskursusel tekib tugev õlatunne, mis püsib loodetavasti kooli lõpetamiseni ja ehk ka edaspidi. Edasi viis mind ka patriootlikkus ning teadmine, et kui soovin saada ohvitseriks ja panustada kaitseväkke, ei saa ma kooliteed pooleli jätta.
Koolist jäävad meelde õppejõud, kellega oli väga hea koostööd teha, ning need, kes hirmsasti pitsitasid ja palju nõudsid, kuid kellelt väga palju õppisime.
Alustan oma teenistust tagalapataljoni remondirühma ülema ja remondikompanii ülemana. Minu jaoks on tulevases teenistuses kõige suurem väljakutse viia end rohkem kurssi kaitseväe tehnikaga, samuti lähen augustis kursustele, et saada sõidukiinstruktoriks. Minu ajateenijad hakkavad küll tööle, remontima, kuid mina pean hakkama otsustama, kas nad on pädevad ning vajadusel olema võimeline neid nõustama ja otsustama, kas tekkinud remonttöö on üldse minu liini pädevuses.
Koolis õpitu ei ole aga päris see, mida me oma igapäevases teenistuses tegema hakkame. Sealt saime teadmised ja oskused rühma ja kompanii taktikaliseks juhtimiseks, samuti otsustusjulgust ja enesekindlust. Meist enamiku igapäevatöö hakkab aga olema paberimajanduse haldamine, mitte taktikaline juhtimine, välja arvatud neil, kes suunduvad Scoutspataljoni teenistusse.
Ise loodan oma tulevastele alluvatele pakkuda huvitavat teenistust. Paljud mehed tulevad ajateenistusse ja võtavad seda kui ajaraiskamist, mõttetut tegevust, kuid mina loodan, et suudan selle aja neile huvitavaks muuta. Nii et mehed ootaksid reservväelaste õppekogunemist ja tuleksid sinna hea meelega, mitte ei vaataks, kuidas sellest mööda hiilida.
Kõrgemasse sõjakooli õppima tulla plaanijad saavad kindlasti kõige ülevaatlikumat ja otsesemat infot eluolu ja õppimise kohta kadettidelt, kes iga päev koolis õpivad, võiks öelda ka, et elavad (ühiselamu on kooliga ühes hoones).
Meie, kadetid, soovime anda noortele julgust minna ajateenistusse ning seal otsustada, kas tahavad tulla edasi teenistusse või mitte ning kui tulla, siis kas sõduri, veebli või ohvitserina. Ajateenistusest saadud kogemus näitab ära, kas kaitseväelase elu sobib või mitte. Seepärast on oluline võtta sellest ajast maksimum.
Teisalt annab ajateenistus võimaluse pärast 12 aastat õppimist mõttepuhkuseks.
Need kaheksa või üksteist kuud annavad noorele mõtlemisaega, et otsustada, mida oma edasise eluga pihta hakata ning kahtluse korral kindluse, kas edasine teenistus kaitseväes on sobiv valik või mitte. Keskkooli lõpuklassis tasub juba kirjutada sooviavaldus Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni läbimiseks ning kui on soov Kõrgemasse Sõjakooli kandideerida, tasuks see kindlasti ära mainida.
Mina saan oma seni õpitule tagasi vaadates öelda, et tegin Kõrgemasse Sõjakooli astudes õige sammu. Kuid väga palju samme on alles ees, sest heaks ohvitseriks ei saada üleöö. Koolis antakse kadettidele vundament ning me ise hakkame selle peale maja ehitama. See, kas ja kuidas keegi oma teenistuse lõpus reservi minnes või miks ka mitte kaitseväe juhatajaks saades sellele majale sarikalauad paigaldab, on nende endi kätes.