Puskarit saab halvaks läinud kartulitest ja õuntest
7. oktoober 2010, 17:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puskaritegu ehk kodune viinaajamine hakkab unustusehõlma vajuma, samas on veel inimesi, kes seda mäletavad ja küllap on mõnes maanurgas neidki, kes suurte pühade ajal oma tarbeks pudeli-paar seda omapäraselt lõhnavat kanget kraami hakkama panevad.
Leidsime Viimsi rannarahvamuuseumist sealse viinakuuks üles pandud salapiirituse väljapaneku juurest mehe, kes, küll veidi häbelikult, oli valmis oma sellealaseid kogemusi jagama.
«Mina tegin ühe sellise laari oma pulmadeks, sest siis oli viin talongi peal ja raske kätte saada,» meenutas Raivo Piirsalu aastatetagust puskaritegu. Riistad laenas sõbramees.
«Kui esimest korda läbi torude ajada, jääb vedelik halliks ja on ka ka lahjem – nii 35 kraadi kange. Teist korda ajamisel muutub see juba läbipaistvaks ja kraade tuleb juurde kuni 40-ni. Õiget toiduessentsi või kõrvetatud suhkrut lisades tuleb välja täitsa nagu konjak,» rääkis ta.
Piirsalu tegi puskarit vanast kartulist, kuid selleks sobivad ka õunad ja koguni käärima läinud moos. Kõik see tuleb umbes kaheks nädalaks suhkruga käärima jätta. Puskarit saab teha ka puhtast suhkrust.
Seejärel hakati saadud massi kuumutama. Läbi vee sisse asetatud spiraali keeratud torude joostes hakkaski puskar tilkuma. Talvel sobis jahutuseks ka lumi hästi. 60 liitrist meskist sai 8 liitrit kanget. Sellest jagus pulmadeks ja jäi ülegi.
Muide, puskariajamisel ülejäävat õli kasutasid vanad inimesed liigeseraviks.