Kust on meie igapäevane lemmikjook pärit?
27. juuni 2015, 19:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/06/26/4217481t1had55.jpg)
Paljud inimesed tarbivad kohvi igapäevaselt - siin väike ülevaade, kust see ergutav jook pärineb ning kuidas seda sajandeid tagasi valmistati.
«Kohv, nagu me seda tänapäeval tunneme, hakkas esmalt levima Araabia ja Türgi maades ning mujale maailmasse jõudis tunduvalt hiljem. Kõik Aafrika, Aasia, Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning Kariibide kohviistanduste taimed pärinevad iidsetest Etioopia kohvipuudest,» räägib kohvimasinaid ja -sorte pakkuva «Kohvisemu» Eesti müügijuht Tanel Kalmo.
Ajaloo algusest tänapäevani on kohv ja selle kultuur aluseks paljudele diskussioonidele ning seetõttu hoiab ülal erinevaid versioone. «Kõige populaarsem versioon räägib, et kohvi joomise kultuur sai alguse tuhandeid aastaid tagasi Etioopia kõrgmaastikest. Kitsekarjused panid tähele, et kui loomad sõid erilisi punaseid marju ühe tundmatu põõsa küljest, muutusid nad mõne aja pärast hüperaktiivseks. Ka karjused otsustasid neid marju järele proovida - järelmõjuna tunti tugevat energiatulva ning öösel ei saanud karjused seetõttu magada,» jutustab Kalmo.
Lisaks ajaloolistele versioonidele leidub ka jutukesi esimestest kohvivalmistamistest.
Üks lugu räägib kitsekarjuse naisest, kes viskas marjad tulle, olles esimest korda kohviube röstinud. Pärast röstimist purustas naine marjad ning valas puru kuuma veega üle. Teine lugu räägib karjustest ja pühakust, kes uskusid marjade tervendavasse toimesse. Marjad visati tulle ja nende röstimisprotsessil täitus ruum meeldiva aroomiga. Hiljem võeti röstitud oad tulest välja, purustati ja valati keeva veega üle. Nii loodigi esimene tass kohvi.
Vanadel aegadel oli kohv põhiliselt levinud kloostrites. Mungad kasutasid joogi ergutavat toimet ööpalvustel ärkvel püsimisteks. Kohvitee kulges Etioopiast Jeemenisse, kus moslemid kasutasid jooki oma Jumala ülistamiseks. Jeemenis hakatigi jooki esmakordselt kohviks nimetama. Mocha sadam, mis asub Jeemenis, oli kohviekspordi süda. Sadama nimetusest tuleneb tänapäeval hästituntud moka-kohv.
Teise Maailmasõja ajal kandsid enamus saksa sõdureid kaasas asendamatud eset- kohviveskit. Veski oli väiksemõõduline, rauast karp, millel oli peal käepide, lihtsustamaks selle transporti ning kiiret kokku-lahti komplekteerimist. Eurooplased olid sõja ajal nii kiindunud kohvisse ja isegi pärast sõja lõppu, kui tekkis tööstuses terase defitsiit, ei lõpetatud kohviveskite tootmist. Kohviveskite tarbeks koguni sulatati relvaosi.
Kohvi tähendus erinevates kultuurides on välja toodud Dubais asuvas muuseumis, kus külastajad saavad tutvuda erinevate kohvivalmistamise traditsioonidega ning neid ise järele proovida.
Muuseumi külastajaid tutvustatakse kohviubade röstimise ja kohvi valmistamise protsessiga. Kohvi pressimist näidatakse nii vanaaegse kui ka modernse tehnoloogiaga. Muuseumit külastades saadakse ka aimu vastavalt erinevatele valmistamise tehnoloogiatele ka kohvi maitse varieerumisest.
Muuseumis asub inimsuuruses kohviveski vankrirattasuuruse sangaga, mis kuulus 18. sajandil Briti kuningakojale. Lisaks on kohvitarvikuid Osmani Impeeriumi perioodist ning võib leida ka ligi 600 aasta vanuseid kohviteemalisi esemeid.
«Euroopas avati esimene kohvimaja Viinis. Joogi valmistamise tarvikud saadi Viini linnamüüride kaitsmise käigus alistatud Osmani Impeeriumi sõduritelt,» ütleb Tanel Kalmo.
Muuseumi eksponaadid on lõimunud ajaloo ja tänapäevaga. Külastajad saavad tutvuda kohvivalmistamise rituaalidega Etioopiast, Egiptusest, Araabiast, Beduiinist ja Türgi regioonidest. Lisaks valmistamisele on külastajatel võimalik kogeda kõiki maailmas tuntuid kohvi maitsmise rituaale.