Eesti ämmaemand: läheksin Aafrikasse alati tagasi!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

ITK sünnitusosakonna ämmaemand Minni-Triin Kasemets kinnitab, et peale korduvat Aafrikas vabatahtlikuks käimist läheks ta iga kell sinna tagasi. Sünnituste vastuvõtmine ning naiste nõustamine Keenias, Ugandas ja Põhja-Ghanas on andnud senisest laiema maailmapildi, õpetanud tolerantsust ja samas ka otsustusvõimet, kirjutab ITK Sõnumid.

Minni-Triin, kes alles aprillis naasis Põhja-Ghanast, loodab, et seal oldud kolme kuuga sai ta veidigi abiks olla Ghana naiste sünnitusabi edasiarendamisele. Sahara kõrbe äärealal, kus osa aastast tuleb vee ja elektrita hakkama saada, olid kõige suuremaks probleemiks kehvad sanitaartingimused ning abistamine verekaotuse korral.

Minni-Triin sattus Aafrikasse mittetulundusühingu MONDO kaudu ekspertvahetuse korras. Ta oli ainus meedik Eestist, eestlastest oli samal ajal selles piirkonnas vaid üks õpetajaks läinu.

Usalduse võitmine ei läinud Minni-Triinu sõnul ladusalt – esimesed poolteist kuud oli naine kohalike jaoks solemia ehk valge inimene. Pärast usalduse kujunemist hakati ämmaemandat kutsuma madam’iks. Tema sõnul ollakse meedikute vastu sealses ühiskonnas austavad ning nende roll sünnituse kulu juures on äärmiselt oluline – karjumine ei ole sünnituse ajal lubatud ning sünnitatakse reeglina selili asendis.

Savionnid ja elu elektrita

Minni-Triin ise sai meie mõistes nautida vägagi kaasaegseid elutingimusi. Tema elupaigaks oli üks tuba kivimajas, kus oli ka parimail päevil elekter ning vesi. Transpordivahendiks mootorratas, millega oli hea ringi sõita – seda kasutasid ka rasedad ning sünnitama tulijad.

Ghanas on traditsiooniks, et abiellutakse 18−19-aastaselt ning siis sünnib peagi ka esimene laps. Noorimad sünnitajad on olnud 14−aastased koolitüdrukud ning vanimad neljakümnendate keskpaika jäävad prouad. Tumedanahalistel sünnib ka palju mitmikke, nõnda tuli kokku puutuda kaksikute ilmaleaitamisega.

Minni-Triin töötas paralleelselt kolmes kliinikus ning kuu jooksul kogunes sünde ligi 100. Elulemise piir jäi reeglina 34.−35. nädala kanti, laste kaal jäi keskmiselt 2900−3500 grammi piiresse.

Naised ise olid pisikesed ja õblukesed, kuid samas sitked ja vastupidavad. Kuigi surmaga tuli kokku puutuda iga nädal, oli see siis põhjustatud verekaotusest või juba üsasisesest surmast, oli ka töövõite ääretult palju. Rõõmu tegid juba väikesed asjadki. 

Sünnitama saabutakse Aafrikas reeglina viimasel hetkel ning mootorrattal. Ghanas on levinud siiani arvamus, et lahklihalõige aitab turvalisemalt ja hõlpsamini sünnitada, sestap on see levinud viis sünnituse kiirendamiseks. Sünnitama tulijatel on endal kaasas ämber kilega, kuhu kogutakse sünnituse ajal kehast välja voolanud veri, platsenta ning muud eritised. Lahkudes võetakse ämber kaasa ning selle sisu maetakse koduaeda.

Rasedusvastase vahendina kasutavad Ghana naised eelkõige tsükli lugemise meetodit ning au sees on rinnaga toitmine. Rinnaga toidetakse kuni kaks aastat ning sel ajal on keelatud elada suguelu. Haritumate naiste seas on populaarne Depo-Provera süst, mis aitab mitu kuud olla rasestumise hirmuta.

Töö ekstreemsetes oludes

Ämmaemanda tööülesanneteks oli kaardistada sünnituse töö, vastsündinu abivahenditeta elustamine, kohalike ämmaemandatega suhtlemine, sünnituste vastuvõtt ning oskuste jagamine. Võrreldes tööga Eestis tuli praktiseerida tuharseisus sünnituste vastuvõttu – Eestis tehakse reeglina tuharseisu korral ema ja lapse säästmiseks keisrilõige.

Mida ämmaemand ise õppis, mida teistele õpetas? «Loodan, et suutsime viia Ghana naiste ja ämmaemandateni mõtte, et sünnitamisel tasub kuulata eelkõige sünnitaja keha. Erinevad asendid, enese liigutamine, vajaduseta lahkliha pilustuslõigete vältimine – need on edumeelsed mõtted, millest ehk võetakse midagi omaks. Samuti vastsündinu esmane ülevaatamine, imetamine kohe pärast sünnitust. Ise õppisin seda, kuidas kriisiolukorras saab loota vaid iseendale – võrreldes igapäevatööga Eestis tegime seal ekstreemsetes oludes kõike, mida vaja,» sõnab Minni-Triin.

Ta soovitab kindlasti neil, kel igapäevase töö kõrvalt aega, võimalust ja jaksu, minna laia maailma vabatahtlikuks, kuid seda vaid juhul, kui tõesti tahetakse tööd teha, mitte ei oodata puhkusereisi.

Kui uurin Minni-Triinult, kui palju ta ise puhata sai ja ringi sõita, kinnitab ta, et loomulikult võttis veidi aega ka Aafrika loodusega tutvumiseks, puhkamiseks neil nädalatel, mis töötegemiseks ei kulunud.

Küll aga ütleb ta, et Aafrika on paik, kuhu tasub minna vaid tõsistel patriootidel – rõõmu kõrval on muret, puhkuse kõrval on tööd –, kuid kõik läheb libedalt, kui olla avatud silmadega ning austada kohalikku kultuuri ja inimesi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles