Igavikuline arm Annatares

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja dramaturg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus on vormilt klassikaline draama, mis on inspireeritud kuuekümnendate sürrealistlikust maailmakinost.
Lavastus on vormilt klassikaline draama, mis on inspireeritud kuuekümnendate sürrealistlikust maailmakinost. Foto: Kris Süld

Kui Eestimaale saabub suvi, tuleb peaaegu igast hoovist grillvorsti lõhna ning peaaegu iga puu ja põõsa taga tehakse teatrit. Nii võib jõuda kohtadesse, kuhu tavaliselt ei jõuaks, ja näha seda, mis puudutab. Halliste kiriku kõrval Annatares mängitakse lavastust «Arm».

Tulevikus saab samast tarest igavikumuuseum, mis on pühendatud elule pärast surma. Praegu aga saab seal näha mitmel tasemel nauditavat teatri­imet. «Arm» on nagu uus «Eesti matus», kus kujutatakse argipäeva elu läbi kerge kõverpeegli ja musta huumoriga vürtsitatult, kuid puudutab rohkem ja paneb mõtlema.

Elu kaduvikulisus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles