Pärnus Vee tänaval asuva omaaegse Dünamo spordipoe praegune omanik Peeter Pihelgas tegi plaane, et tänavu kaupluse 50. aastapäeva tähistada, kuid ajalugu uurides selgus, et pidustustega peab uue aastani ootama.
Vanimat spordipoodi hoiab pinnal omanike elustiil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Maja on ehitatud 1960. aastal ja arvasime, et samal aastal avati ka spordipood, kuid lähemalt uurides selgus, et ruumide kordaseadmine võttis nii kaua aega, et Dünamo uksed tehti lahti 1961. aastal,” rääkis Pihelgas, kes samas kohas jätkab sporditarvete kaupluse traditsiooni 1994. aastast Dünamo asemel Peterspordi nime all.
Kaupluseseinad kui spordimuuseum
Teadaolevalt on tegu Eesti vanima spordipoega, pealegi ühega neist vähestest, mis ei kuulu mõnele suurketile. Pihelga sõnutsi oli talle kui kunagisele elukutselisele kergejõustiklasele loomulik, et tegevspordist tagasitõmbumise järel hakkas ta tegutsema tuttavas valdkonnas, nagu Eesti taasiseseisvumise algul sportlaste seas kombeks oli. Võtkem või kahevõistleja Allar Levandi, kellest samuti sai spordikauba riikitooja.
Pihelga sportlaskarjääri meenutavad kaupluse seinal rippuvad naelikud, need ostis ta omal ajal Venemaa kergejõustiklase, Moskva olümpiamängude 800 meetri jooksu kolmanda mehe Nikolai Kirovi käest.
Omaniku naelikud pole Peterspordis ainuke vaatamist väärt talisman. Jalatsiosakonna nurgast leiab näiteks kõrvuti Martin Müürsepa autogrammiga valge korvpallitossu ja legendaarse NBA korvpalluri Shaquille O’Neali number 56,5 ketsi. Rääkimata kohaliku sõudelegendi Jüri Jaansoni särgist või Peetri venna, kunagise Kalevi tippkorvpalluri Kalev Pihelga postrist.
“Riietusruumi seinas on meil läbilõige vanadest suuskadest mõttega, et neid saab nagidena kasutada, aga inimesed ei kipu sinna asju riputama,” näitab Pihelgas ja viitab Pärnus valmistatud Visu puusuusapaarile, mis kordagi lund näinud pole.
Moodsamatelt, sidemetega suuskadelt on kellegi rõivaproovimise käigus kaduma läinud kummid, kuid Pihelga jutu järgi on see tavaline, et naelikutelt naelad ja puutsadelt korgid vahel omatahtsi minema jalutavad.
Omanik meenutab, et võrreldes Peterspordi algusaastate või koguni Dünamo nõukogudeaegse perioodiga, kui harva poodi sattunud Saksa dressi peale joosti vaat et uksed hingedelt, on praegu spordikauba sisseostmine äärmiselt lihtne.
Valikut on ja enam ei pea naaberkorteri elanik, plekk-kauss ja kõrv vastu seina, kaubaauto tuleku ajal salaja kuulama, kas laadungis midagi defitsiitset leidub, ega kohe poodi tormama. Kui Petersport ruume laiendas ja kõrvalkorteri selle tarbeks ära ostis, rääkinud oma elamise müünud proua, et just nii oli ta vanasti teinud.
Nüüd on kogu maailm paari kliki kaugusel ja minutitega võib Pihelgas end logida näiteks Adidase internetikeskkonda, vaadata, mida pakutakse, ja meelepärase välja valida.
Ei mingit ladude külastamist, järjekordades seismist, logistika korraldamist, juba mõne päevaga saadetakse tellitu kullerfirma kaudu Pärnusse.
Tõsi, on tooteid, mida nii lühikese etteteatamisega osta ei saa. Näiteks suusad, mille partiid tellitakse üks hooaeg ette ja mille puhul poeomanik saab vaid sisetundele tugineda ja ennustada, kas järgmisel aastal tuleb lumi maha.
Kui ei tule, võivad suusad aastateks kauplusesse seisma jääda, kuniks saabub selline lumerohke talv nagu mullu, mil suusasport muutus nii populaarseks, et ära osteti kõige tavalisemad paaridki. “Uueks hooajaks me väga palju suuski ei tellinud,” nentis Pihelgas, et suurel osal pärnakatest on need ilmselt juba olemas.
Pihelgas tunnistab, et viimased aastad on sporditarvete äri talle korralikku miinust tootnud, sest inimeste ostuvõime on kahanenud. Nii on ka suurte, Sportlandi- ja Rademari-suguste hiigelkettidega, ainult et mastaapsete ettevõtete kahjum on veel suurem.
Inimesed on harjunud pidevate allahindlustega ja jalatsipaari eest paari tuhandet krooni välja käia ei täi, olgu see tehnoloogiliselt nii kõrgel tasemel kui tahes.
Pinnal hoiab sportlik elustiil
“Tihti arvatakse, et meil on toodete hindades palju õhku ning juurdehindlused on mitmesajaprotsendised,” ütles Pihelgas, väites, et roosiline elu siiski pole. Ta tõi näite kuulsa kaubamärgi Nike jalatsitest, mis osteti sisse 1300 krooniga, üritati müüa paari tuhandega, kuid lõpuks hinnati 500 krooni peale alla, et kaubast üldse lahti saada.
“Odavam oleks Nike botaseid küsima tulevale inimesele anda näppu 500kroonine ja paluda tal mõnda teise poodi minna,” nentis spordipoe omanik.
Pihelgas ei tee saladust, et närvidele ja rahakotile oleks kasulikum äri uksed sulgeda, palgatööle minna, selmet iga kuu ellujäämise nimel võidelda. Kuid talle kui endisele sportlasele on temaatilise kaupluse pidamisest saanud elustiil, nagu tema Valgevenest pärit abikaasale ja korvpallurist vennale Priidule, kes kõik kaupluses tegevad. Vajadusel tulevad Pihelgale appi poeg ja tütargi.
“Eks meid hoia püsti see, et ruumid on meie enda omad, renti ei pea maksma ning panustame siia terve perega, tihti õhtute, öötundide ning puhkuse arvelt,” tõdes Pihelgas, kes viimased 16 aastat pole saanud mahti puhkust võtta.