Kardioloog Tiina Uutoa sõnul ei võta pea pool vererõhuhaigetest neile välja kirjutatud ravimit vaid aasta pärast ravi alustamist.
Kardioloog: pool vererõhuhaigetest ei tarvita määratud ravimit
9. juuli 2015, 08:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuetoa rääkis meditsiiniuudiste portaalile Med24.ee, et kõrgvererõhktõvega patsientide ravisoostumus on samasugune nagu igal teisel kroonilisel haigel. «Need on nukrad numbrid. Keskeltläbi on nõnda, et pea pooltel juhtudest ei tarvitata määratud ravimit aasta pärast ravi alustamist, vähemalt mitte ordineeritud (määratud – toim.) skeemi alusel. Kõrgvererõhuhaige vajab vererõhuhaiguse korrastamiseks ja normaliseerimiseks tavaliselt mitut ravimit, mis tähendab, et kodustes ümberkorraldustes tulevad mängu kõik variandid – mida ravimitest üldse võetakse, millises doosis ja mida millisel päeval,» rääkis arst.
Samas lisas ta, et julgeb uskuda, et vererõhuhaigete ravisoostumus on paranemas. «Selle taga on palju selgitustööd. Inimesed saavad aru, et haigust ongi palju, see vajab ravi, paljud ravivad seda ning see pole midagi võõrast ega ohtlikku.»
Küll aga on Uuetoa probleemiks see, et asümptomaatilistel haigetel väsib vaim rohtude tarvitamisest ja tekivad mõtted, kas ja kuidas ikka peab ennast ravima ning pähe tükib mõte, et äkki saaks lihtsamalt. «Ajapikku lisanduvad muud haigused, uut häda ravitakse aktiivsemalt ja vererõhuhaigus vajub tagaplaanile.»
Küsimusele, kas perearstid saadavad patsiente kardioloogi juurde liiga kergekäeliselt edasi, vastas Uutoa, et kuigi on eriarste, kellele nii tundub, siis tema oma vastuvõtul lihtsate hädadega haigeid ei näe.
«Aastaid pole minul endal olnud põhjust pahameeleks, sest enamasti on suunatud haigeid tõsiste probleemidega. Ka see haige, kelle vererõhuravi korraldamine pole keeruline, aga kelle ravisoostumus on kehv ja kelle isiklikud argumendid on tugevad või kellel on näiteks aastate jooksul tekkinud arusaam, miks ta ei saa mingeid ravimeid võtta, võib olla tõsine probleemhaige. Ikka näeme patsiente, kellel on vihikutäis ravimeid, mis neile ei sobi, ja palju muid «probleeme, millega ei ole tegeldud». Minu jaoks on selline patsient tõeline väljakutse ja ma saan täiesti aru, kui perearsti vaim murdub ja ta saadab selle patsiendi edasi.»
Täispikka intervjuud saab lugeda maikuu «Perearstist».