Oleme väga õnnelikud inimesed, sest selles maailmanurgas, kus elame, on piisavalt puhast vett. Maailmas haigestub igal aastal saastatud vee tõttu 2,5 miljonit last. Neile lisandub veel miljoneid igas vanuses inimesi, kes on veest mõne nakkushaiguse saanud.
Vesi on möödapääsmatult vajalik, sest on keha peamine koostisosa. Veel on asendamatu roll kõigi organite toimimisel, toidu seedimisel, toitainete imendumisel, normaalse kehatemperatuuri hoidmisel ja rakkudes rõhu hoidmisel.
Kuigi saame päevas toiduga 1–1,5 liitrit vett, võib see kogus sõltuvalt söödavast toidust erineda. Näiteks on pähklites ainult 5 protsenti vett, juustus umbes 20 ning puu- ja juurviljades kuni 90 protsenti. Veevajadust reguleerib janutunne, kuid paljud eakad seda ei tunneta. Aga sellele vaatamata vajab organism igal juhul vedelikku. Seega tuleks toidule lisaks veel 1,5 liitrit vett juua.
Teadusuuringutes tuuakse välja ligikaudseid arve, kuid et veevajadus sõltub väga mitmest asjaolust, vajab see selgitust.
Sõltuvalt kehakaalust vee osakaal organismis varieerub. Vastsündinul on vett umbes 75 protsenti ja eakal umbes 50 protsenti. Naisel on vee osakaal väiksem kui mehel. Ligikaudu kaks kolmandikku kogu keha veest on rakkudes ning üks kolmandik ringleb rakkude ümber. Sellest umbes kolmveerand asub soolestikus ja veerand on veres.
Joogivee ja teiste vedelikega omastab inimene vett erineval hulgal. Teiste toitainete, nagu rasva, süsivesikute ja valgu ainevahetusest toodab organism ka ise 300–350 ml vett päevas. Vedelikku kaotame uriiniga, roojaga ning aurustumisel naha ja kopsude kaudu. Terve täiskasvanu päevane uriini hulk on normaalselt 1–2,5 liitri vahel. Roojas on vett tavaliselt vähe, umbes 100–200 ml päevas. Kõhulahtisuse korral kogus suureneb tunduvalt. Et väikelapse kehas on vett rohkem, siis nemad on kõhulahtisusele ka palju tundlikumad. Ka need eakad, kes väga vähe joovad, taluvad kõhulahtisusega kaasnevaid seedehäireid halvasti.
Seega on üldine kogu päevas saadud vee hulk 2000–3500 ml, mis moodustab kogu kehas olevast veest ligikaudu 10 protsenti.
Vee hulk ja vahekord on tihedalt seotud mineraalainete ja elektrolüütide tasakaaluga. Pole tähtis, millise happesusega toitu sööme, vaid tähtsad on hormoonid, mis reguleerivad neerudest vee väljaviimist ja elektrolüütide hulka ning tasakaalu. Kui kehas on vett liiga palju, on uriin lahjem, veepuuduse korral on see aga kontsentreeritum, tumedamat värvi ja eritub väiksemas koguses. Tegemist on väga võimsa keha regulatsioonimehhanismiga. Kui elektrolüütide kontsentratsioon keha vedelikes liiga kõrgeks muutub, saab aju janukeskus impulsi, mille järel tekib janutunne ning neerudes vähendatakse vee väljaviimist. Need mehhanismid töötavad häireteta ja tagavad elu.
Meie kliimas kaotab keha ühe ruutmeetri pinna kohta aurustumisega keskmiselt 300–500 ml vett päevas. Higistamisega me tavaliselt väga palju vedelikku ei kaotagi. Kuid kuuma ja niiske ilmaga või mõõdukas temperatuuris tugeva koormusega kas sportides või rasket kehalist tööd tehes võib vedelikukaotus tõusta mitme liitrini päevas.
