Leo Luksi trükivärske kirjandusfilosoofiline monograafia "Nihilism ja kirjandus" üritab artikuleerida keeles peituvat negatiivsust ning propageerida filosoofia ühtesulamist kirjandusega.
Miks me oleme negatiivsed?
22. juuli 2015, 14:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurimuses üritatakse vastata paradoksaalsetele küsimustele: kuidas lausuda eimiskit, kuidas väljenduda samaaegselt mittemidagiütlevalt, kuid siiski sügavmõtteliselt. Neid küsimusi lahatakse dialoogis moodsa filosoofiaga ning eesti kirjandusega, keskendudes peamiselt Juhan Liivi, Jaan Oksa, Jüri Ehlvesti ja Sven Kivisildniku loomingule.
"Leo Luksi monograafia köidab lugejat oma trotsiva hoiaku ja kummastava jõulisusega. Autor kõnnib mööda kõrgepingetraati, ühel pool varitseb Nietzsche lummavasse sohu langemine, teisal kirjandusteadlaste ja filosoofide kaitsvad häirekellad. Tulemus on eklektiline ja mänglev [...]," on teksti iseloomustanud Tiina Kirss.
Leo Luks (snd 1976) on õppinud filosoofiat aastatel 1995–2008 Tartu Ülikoolis (magistrikraad 2002) ja aastatel 2008–2010 Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis (doktorikraad 2010). Tema tähtsamad uurimisteemad on nihilism, fenomenoloogiline filosoofia ja kirjandusfilosoofia.
Aastatel 1997-2002 oli Luks kultuurilehe Sitatorn peatoimetaja. Alates 2004. aastast on ta riikliku filosoofiaolümpiaadi peakorraldaja.
Luksi monograafia "Nihilism ja kirjandus" ilmus TLÜ kirjastuse ACTA Humaniora sarjas.