Reet Teder: Vaidlused riikide ja investorite vahel üha kasvavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 1950. aastast on EL liikmesriigid sõlminud enam kui 1400 kahepoolset investeerimislepingut, mis on enam kui pool kõigist sõlmitud lepingutest. Kõik sisaldavad sarnaseid sätteid investeeringukaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta.
Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on rahvusvahelise avaliku õiguse vahend. See annab välisinvestorile õiguse algatada välisriigi valitsuse vastu vaidluste lahendamise menetluse. Eesmärk on panna pooltele teatud välisinvesteeringutega seotud põhikohustused, andes tagatise, et valitsused austavad näiteks selliseid põhimõtteid, nagu kohustus kodakondsuse alusel mitte diskrimineerida või siis keeld sundvõõrandada ilma hüvitist maksmata, jne.
Kui riik neid kohustusi väidetavalt rikub, võivad välisinvestorid esitada vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu kaebuse rahvusvahelisele vahekohtule. Hagejad peavad loomulikult tõestama, et kõnealused meetmed põhjustasid neile olulist kahju. Kui kaebus rahuldatakse, on vastuvõttev riik kohustatud tekitatud kahju eest hüvitist maksma. Vaidluste lahendamine peab tagama erapooletu keskkonna välisinvestori ja vastuvõtva riigi vaheliste vaidluste lahendamiseks. Vahekohtunikud ei ole avalikku võimu teostavad kohtunikud nagu riiklikus õigussüsteemis. Vahekohtud koosnevad peamiselt kolmest erasektori juristist, kes peavad kinniseid istungeid ja nad nimetatakse ametisse juhtumipõhiselt.
50 protsenti kõigist juhtumeist on ELi investorid suurimad vaidluste lahendamise mehhanismi kasutajad maailmas. Vaidluste lahendamise juhtumite arv suurenes aastatel 2002–2014. Eelmisel aastal oli 42 juhtumit, 2013. aastal 58. Kuna enamik vahekohtuid ei pea aga nõuete avalikku registrit, siis tõenäoliselt on juhtumite koguarv oluliselt suurem. 356 teadaolevast lõpetatud juhtumist lahendati 25 protsenti investori ja 37 protsenti riigi kasuks. Vahekohtuasja keskmine maksumus on 4 miljonit USA dollarit osapoole kohta, millest umbes 82 prostenti moodustavad õiguskulud. Mõne lahendamiseks võib kuluda aastaid.
Milles on siis probleem?
Nagu ülaltoodud kirjeldusest näha, süsteem töötab, samas kasvab jõuliselt ka vastuseis. Eriti aktuaalseks on see muutunud seoses TTIP (EL ja USA vabakaubandusleping) läbirääkimistega. Tugevat vastuseisu vahekohtumenetlusele TTIP-s on väljendanud ametiühingud, vabaühendused, tarbija-, keskkonna- ja rahvatervise organisatsioonid. Selle vastuseisu peamine põhjus peitub ajaga toimunud tõlgenduste muutumises. Alguses oli vaidluste lahendamise eesmärk saada välismaiste otseinvesteeringute otsese sundvõõrandamise korral hüvitist. Praeguseks on sundvõõrandamise mõiste oluliselt laienenud ja hõlmab ka kaudset ja regulatiivset sundvõõrandamist. Selle mõjul on tunnistatud nõudeid riigi ükskõik millise meetme vastu, millel võib tõenäoliselt olla mõju kasumile, tulevasele kasumile või kasumi põhjendatud ootusele, isegi kui poliitika või meede on üldist laadi ega ole suunatud konkreetse investeeringu vastu. Selliste rahvusvaheliste vahekohtute otsustega piiratakse riikide õigust reguleerida ja uusi seadusi vastu võtta ehk teisisõnu välisinvestorite õigused seatakse ettepoole riikide suveräänsest õigusest oma siseasju otsustada.
Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kasutatakse üha enam riiklikest õigussüsteemidest mööda hiilimiseks, kaevates hoopis valitsusi rahvusvahelistesse vahekohtutesse, nõudes maksumaksjalt kompensatsiooni riigis vastuvõetud seaduste eest, mis võivad mõjutada tulevasi kasumeid. Iseäranis levinud on see tervishoiu ja keskkonnakaitse valdkonnas.
Mõned näited:
Philip Morris vs. Austraalia - vaidlus sigaretipakendite kujunduse üle. Väidetavalt jääb Philip Morris ilma kaubamärkidesse ja muusse intellektuaalomandisse tehtud investeeringute väärtusest.
Kasutades energiaharta lepingu sätteid, nõuab Vattenfall 3,7 miljardit USA dollarit Saksamaalt pärast viimase otsust lõpetada järk-järgult tuumaenergia kasutamine.
Lone Pine vs. Kanada, milles nõutakse 250 miljonit Kanada dollarit pärast seda, kui Quebeci provints kehtestas keskkonnaprobleemide tõttu hüdrolõhkumisele moratooriumi.
Veolia vs. Egiptus seoses otsusega tõsta miinimumpalka, tuginedes väitele, et see kahjustab ettevõtte kasumit.
Liibüalt mõisteti Kuveidi ettevõtte kasuks välja 935 miljonit USA dollarit turismiprojekti tühistamise tõttu reaalsetest ja kindlatest võimalustest saamata jäänud tulu eest. Sealjuures oli investor investeerinud projekti ainult 5 miljonit USA dollarit ja ehitust polnud alustatud.
Micula kaebas Rumeenia vahekohtusse investeeringu pärast, mille ta oli teinud enne riigi ühinemist ELiga ja milles ta kasutas valitsuse äristiimulit (soodustusi). Kui Rumeenia ühines EL-ga, katkestas ta stiimulite (soodustuste) programmi, et täita riigiabi eeskirja. Vahekohus määras 116 000 USA dollari suuruse hüvitise, lisaks intress (kokku hinnanguliselt 250 000 USA dollarit), kahepoolsest investeerimislepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest. 2014. aastal tegi aga EL konkurentsi peadirektoraat Rumeeniale ettekirjutuse, andes esialgse korralduse mitte maksta, sest see kujutaks endast ebaseaduslikku riigiabi. Vaatamata sellele on vahekohtunikud andnud Miculale loa esitada hüvitise nõue USA kohtutesse, kasutades New Yorgi konventsioonile viitavat klauslit.
Riikliku kohtu ebasoodsaid kohtuotsuseid on vaidlustatud kui «sundvõõrandamist», sealhulgas USA farmaatsiaettevõtte Eli Lilly 500 miljoni USA dollari suurune hagi Kanada vastu, milles väidetakse, et föderaalkohtu langetatud otsused kahe patenditud ravimi kohta rikuvad ettevõtte investoriõigusi. See on patendiomanikust farmaatsiaettevõtte esimene katse kasutada USA kaubanduslepingute klausleid selleks, et saavutada suuremat monopoolset patendikaitset.
Süsteemi oponentide peamine mure on, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem ei täida oma eesmärki ja ülendab riikidevahelise kapitali suveräänse riigiga võrdväärsesse õiguslikku seisundisse. Nii arvab ka EMSK, et nimetatud säte ei ole Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses või laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus vajalik. Demokraatlikult toimiva küpse ja korruptsioonivaba õigussüsteemiga riikides tuleks investeerimisvaidlused lahendada vahendamise, riiklike kohtute ja riikidevahelise lahendamise kaudu. Need komponendid on olemas ELis, USAs ja Kanadas. Ka praegune Atlandi-üleste investeeringute kõrge tase näitab, et vaidluste lahendamise sätte puudumine ei takista investeerimist. Laialdaselt ollakse aga üksmeelel selles, et välisinvestorid vajavad kaitset otsese sundvõõrandamise eest, neid ei tohi diskrimineerida ja neil peab olema juurdepääs samadele võimalustele nagu omamaistel investoritel.
Reet Teder on Eesti Kaubandus- tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja sotsiaalkomitees.